Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2432805t1h69b5.jpg)
Pärnu ettevõtja Jaanus Saar, kes kolme aasta eest alustas Marimaal puidutööstuse rajamisega, on nüüdseks jõudnud sinnamaani, et Maris töödeldud puitu tuuakse juba rohkem kui aasta autodega Eestisse.
Saar rääkis, et mõte ligi 2000 kilomeetri kaugusele puiduga tegelema minna sai alguse juhuslikult.
Aastaid Casio kelli edasi müünud Saar tüdines ühel hetkel sellest ärist, müüs oma firma ja pidas plaani hakata tegelema saepurugraanulite tootmisega.
Selle käigus tekkis tutvus inimesega, kes oli juba aastaid Venemaalt autosid vahendades Marisse sattunud, oli vaimustuses sealsest kasepuu rohkusest ja pani imeks algelist puidutöötlemist.
Kolm aastat tagasi lõppesid Maris pinnasondeerimised. “Saime aru, et tootmine seal on võimalik, ja otsustasime juba midagi suuremat teha,” rääkis Saar. Nii asutigi oma tööstust rajama.
Nägi, et asjal on jumet
Saar läks esimest korda Marimaale kolme aasta eest. “Ma polnud 20 aastat Venemaal käinud ja eks mind hirmutati ka huntide ja tontidega, aga veendusin peagi, et asjal on jumet, et saab hakkama. Eestlastesse suhtutakse hästi,” rääkis Saar, kes avaldas seal kõigile muljet oma kahemeetrise kasvuga. “Kõik marid on mulle rinnuni,” sõnas ta.
Ettevõtte rajamine võttis esialgu planeeritust kauem aega. Joshkar-Ola servas renditi maa ja ehitati hoone.
Saar ütles, et kõiki omapäraseid nüansse, mis eristavad siinset töö organiseerimist sealsest, on võimatu kirjeldada. Hoone projekteerimine käis näiteks nii, et Saar kirjeldas projekteerijale, milline peaks maja olema, see koostas põlve otsas visandi ja sellega võis Saar kohe minna vajalikke detaile tellima.
“Iga asja juures pidi ise kohal olema ja näpuga näitama, on ikka tohutu närvipinge, kui lõpuks midagi valmis saab,” lausus Saar.
Eestis kannab firma nime OÜ Novelty, sealne tütarfirma, mis siiatoomiseks puitu toodab, on Marimets.
Kui ettevõte katuse alla sai, tuli Saarel endal hakata töölisi välja õpetama. “Selgus, et kohalikel ei õnnestu puidupinkidel anda lähedastki toodangut sellele, mis Eestis tuleb. Pidime siis kõik liigutused üheskoos täpselt läbi mõtlema.”
Saar rääkis, et eestlaste hõimurahva maride esindajad on venelastega segunenud. “Ja võib tõesti öelda, et vähemalt linnas häbenevad nad marid olla. Vene rahvuspoliitika on viinud nad sinnani, et nende arvates on venelane õigem olla,” selgitas Saar. “Venelased aga halvustavad marisid, nimetavad neid laiskadeks, umbes sellisteks, nagu meie räägime anekdoote tshuktshidest.”
Elas kohalikku ellu sisse
Saar rääkis, et kuude kaupa Maris elades ja siis taas mõneks nädalaks Eestisse tulles on temast saanud Eesti ja Mari sidemete edendaja.
“Hiljuti tõin Marist Eestisse kaks leivalabidat, mille saatis siia sealne praost, et ma annaksin need üle endisele ja uuele peapiiskopile,” sõnas Saar. “Seda ma tegingi.”
Ainsa pärnakana ja tõenäoliselt ühena vähestest eestlastest on Saar õpetanud Mari riiklikus ülikoolis eesti keelt. Mehel tuli seal päris mitu tundi anda ja lugeda neile korrektses eesti keeles linti päevakajalisi tekste.
Uputuse ajal oli Saar juhuslikult Pärnus. “Kui ma sinna tagasi läksin, olid kõik juhtunut juba telepildis näinud, sain neile asja otse kirjeldada.”
