Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Arula, Pärnumaa keskkonnateenistuse kalanduse spetsialist
Tänavu on hülged muutunud eriti agressiivseks ning on tekitanud kaluritele mõrdade ja võrkude lõhkumisega suurt kahju. Mart Arula ütleb, et kalurid on väga pahased, sest hülged on looduskaitse all, kalurit ei kaitse nende eest aga keegi.
Rääkisite ju varem, et seadus lubab kaluritele hüljeste tekitatud kahju hüvitada. Kas tänavu on selleks palju taotlusi laekunud?
Seadus räägiks küll nagu kahju hüvitamisest, kuid selle praeguse sõnastuse kohaselt ei ole kaluril peaaegu midagi loota ning mehed leiavad, et selline seadus vaid mõnitab kalureid. Seepärast pole ka ühtegi taotlust laekunud.
Milles on asi?
Looduskaitseseaduse § 61 käsitleb küll hallhüljeste, viigerhüljeste ja rändel olevate sookurgede, hanede ja laglede tekitatud kahju ning kahjustuste ennetamiseks rakendatud abinõudele tehtud kulutuste osalist hüvitamist, kuid kalureil pole sellest mingit kasu.
Kui lindude tekitatud kahju hüvitatakse ühele isikule ühe viljalõikuse hooaja kohta kuni 50 000 krooni ulatuses, siis kalureile hallhülge või viigerhülge tekitatud kahju korral hüvitatakse vaid püüniste taastamiskuludest 30-70 protsenti.
Põllumeestel arvestatakse seega ka kahjustuse tõttu saamata jäänud saaki, kalureil aga mitte. Kui arvestada, kui palju aega, vaeva ja paberimäärimist kaluril lõhutud püüniste kahju tõestamiseks kulub, ei tasu ettevõtmine end üldse ära, sest kahju hüvitusena on kalureil saada vaid sente.
Seepärast praegu kalur küll fikseerib hülgekahju, kuid hüvitust ta taotlema ei hakka, sest praktiliselt see võimalus puudub.
Üksikjuhtudel poeb hüljes mõrda läbi pujuse ja hävitab kogu saagi. Kahju ta püünisele ei tee, kuid kalur saaki ei saa ja hüvitust ka mitte.
Massiliselt on aga juhtumeid, kus hüljes teeb mõrrasoppi 10-15sentimeetrise läbimõõduga augu, valvab selle juures ja korjab ära kogu saagi. Kalur saaki ei saa, kuid püünisekahju võib hinnata ainult sentides.
Kalurid eelistavad augu kohapeal parandada, et mõrd püüdmist jätkaks. Selleks kulub kõige rohkem paar meetrit võrgunööri, millest hüvitatakse 30-70 protsenti. See on tõesti mõnitamine!
Mida hüvitada tuleks?
Kalureile tekitab kõige enam kahju saamata jäänud saak, pealegi kulus püügipaigale sõitmiseks kallist kütust ja aega, mis tühja läks. Saamata saak tuleks kalureile samuti hüvitada.
Niiviisi jõuame küll kalamehejuttudeni. Kes ütleb, kui suur oli saak, mis hülge süül käest läks?
Selles ei ole midagi keerulist. Statistika põhjal on teada, kui palju mõrd või nakkevõrk püügihooaja jooksul keskmiselt püüab, ja see on näiteks aluseks püügilubade tasu arvestamisel.
Samuti on teada, kui sageli käiakse mõrdu või võrke nõudmas. Sellest tuleneb keskmine saak ühe nõudmise kohta. See võikski olla kahju arvestamise alus.
Selline lähenemine oleks vist tõesti õige. Seadus aga räägib hoopis midagi muud, seaduse vastu ei saa.
Seepärast teengi ettepanekud seaduse muutmiseks. Muuta tuleks looduskaitseseaduse § 61 lõike 3 punkti 1 ja sõnastada see järgmiselt: “Hallhülge või viigerhülge tekitatud kahju korral hüvitatakse püüniste taastamiskulud ja saamata jäänud saagi harilik väärtus, kuid mitte üle 50 000 krooni ühe kalendriaasta kohta.”
Sellisel juhul suhtuks seadus nii põllumeestesse kui kaluritesse võrdselt. Praegu hülgeid küll kaitstakse, aga selle maksab kinni vaid kalur oma rahakoti arvelt.
Vastavalt seadusemuudatusele tuleb teha muudatused ka ministri määrusesse, mis kehtestab kahjude hüvitamise korra.
