Kommentaar: Moskvasse ja Kiievisse minekust

Kuu aja eest, 28. jaanuaril kirjutasin samas Balti presidentide dilemmadest 9. mail Moskvasse minekuga anno 2010. Toona oli kõik lahtine, ent kaks päeva hiljem sai teatavaks Läti presidendi Valdis Zatlersi otsus: lähen! See kõlas Helsingis segasumma-stiilis elik kuninga-presidentide-peaministrite-keskkonnaministrite tippkohtumisel, kus Venemaa peaminister Vladimir Putin kutsus ja president Zatlers lubas minna Moskvasse.

Järgmine selgus tuli Vilniusest, kui sealne presidendi kantselei teatas 18. veebruaril, et Venemaa president Dmitri Medvedev oli saatnud oma Leedu kolleegile õnnitluse nii 16. veebruari kui 11. märtsi aastapäeva puhul. Lisades, et jätab viimasena mainitud pidustustele tulemata, aga kutsub Dalia Grybauskaite temale sobival ajal Venemaale. Nagu arvata võis (Leedu president Valdas Adamkus väisas Moskvat 2001 ja nüüd on Moskva kord minna), kõlas Leedu vastuseks diplomaatiline ”visiit vajab hoolikat ettevalmistust”. Seega pole külaskäik mõeldav kolme lähikuu jooksul, sest Kremlit teavitati sellestki, et 9. mail on Grybauskaite Iirimaal.

Arvamuste lahknevus Eestis on endiselt suur ja sõltub – nagu omal ajal Tõnismäe monumendi teisaldamise eel – paljus vahepeal rahvale puistatavast propagandast. Sedapuhku on kasutada kahe telesaate küsitlustulemused ja kui arvestada Zatlersi vahepealset otsust, on uus arvamuste vahekord loogiline. Täpsemalt, kui 21.01 arvas 33 protsenti Kanal 2 ”Reporteri” vaatajaist, et president Toomas Hendrik Ilvesel tasub sõita, siis 11.02 oli ETV ”Foorumi” 970 vaatajast sama meelt 43,5 protsenti. Eks näis, mis meelt on rahvas siis, kui president oma otsusest teada annab.

Grybauskaite puhul tasub märkida, et ta kutsus taasiseseisvumise 20. aastapäeva pidustustele Ukraina presidendivalimised võitnud Viktor Janukovitšigi. Loogiline otsus, kui meenutada viimase aastakümne kolmikkoostööd Ukraina-Leedu-Poola ja seda, et Euroopa Liidust koordineerisid Ukraina abistamist Poola ja Leedu president.

Janukovitši reageering pole veel teada, sest ta sai presidendiks alles 25. veebruaril. Viktor Juštšenko õnnitles teda valimisvõidu puhul 19. veebruaril ehk pärast seda, kui peaminister ja valimised kaotanud Julia Tõmošenko oli lõpetanud valimistulemuste kahtluse alla paneku. Samal ajal teatas oranž leedi, et tema poolehoidjad boikotivad Janukovitši ametisseastumise tseremooniat. Nii juhtuski: Ukraina ülemraada hoone oli pooltühi ja see oli probleem võimalikele väliskülalistele. Sealhulgas president Medvedevile, kelle asemel tulid viimasel hetkel Vene riigiduuma esimees Boriss Grõzlov ja kantselei ülem Sergei Narõškin.

Ometi oli Kreml välja mõelnud efektse varuvariandi: teatati, et Kiievisse läheb Venemaa kirikupea Kirill. Nii löödi mitu kärbest korraga. Moskva sai näidata, kellele Ukraina allub kanooniliselt, inauguratsioonile eelnenud jumalateenistusel oli rahvast nagu murdu, Janukovitši ametissepühitseja oli Kirill, kes pidas jutluse vene keeles. Lõpuks leidis kinnitust, et kirik on tõepoolest üks tõhusamaid tööriistu Kremli välispoliitikas. Seda aastast 2003, kui Putin strateegilistel kaalutlustel kuulutas Venemaa ka moslemiriigiks ja hakati osalema vastavate organisatsioonide töös. Sellega paralleelselt algas kiriku ja selle toonase pea, Eesti päritolu patriarhi Aleksiuse regulaarne kaasalöömine kõikmõeldavatel poliitilistel üritustel. Poliitika tegemisest rääkimata.