Eha Paas : Külaselts märkab abivajajat

MTÜ Pärnumaa Kodukandi projektijuhi Eha Paas Foto: Ants Liigus

Liikumine Kodukant on tähelepanu keskmesse võtnud abivajajate märkamise, neile kogukonna ja avalike teenuste pakkumise. Miks ja kuidas külaselts saab märgata ja ühtlasi aidata oma külas abivajajaid, selle ja võimaluste üle peeti hiljuti Pärnus aru.

Liikumisel Kodukant on selja taga 20 tegevusaastat. Selle ajaga on korda tehtud üle 250 külamaja ja neile ning hakkajatele inimestele tuginedes ongi võimalik ulatada majanduslikult ja hingeliselt raskel ajal kohapeal abikäsi.   

Eha Paas, keda peab silmas Kodukandi projekt “Külaselts – märka abivajajat”?

Külaseltsid on toimetanud juba ligi 20 aastat ja minu meelest on neil lausa kohustus panna tähele, kes nendega kogukonnas elab, kes on sattunud raskustesse, kaotanud töö või on eakas ja vajab abi.

Eestis on külad läbi sajandite aidanud oma vaeseid, sante ja hättasattunuid ise. Nii et sellest tekkiski mõte, et meil on üle riigi mitusada seltsi, mis on võimelised märkama abivajajat ja hakkama pakkuma neile sotsiaalse sisuga teenuseid.

Maal ei hakka silma sellist seltskonda, nagu päiksepaistelistes linnaparkides istumas näeme. Aga milliseid sotsiaalteenuseid teie arvates külaseltside abi, nõu ja jõuga vajatakse?

See projekt ei ole mõeldud neile, kes on lausa tänavale jõudnud. Loodame niisugust olukorda ennetada.

Näiteks saab selts pakkuda lapsehoiu teenust, seda kogukonnas, kus on palju noori emasid, kes emapalga lõppemise järel tahaksid tööle minna, aga pole last kusagile jätta. Eriti tõsine on see probleem linnalähedastes valdades, kus lasteaiakohti ei jagu.

Külaselts on kõige lähemal ka oma küla eakatele. Miks mitte omavalitsusega arutleda, kuidas sotsiaalteenus kõige paremini abivajajani jõuaks. Paljudes valdades on sotsiaaltöötajate töökoormus tohutu ja võib-olla on palju paindlikum variant, kui selts võtaks eakate päevakeskuse vedamise enda hoolde või käiks kodus neil abis.

Hiiumaal näiteks tulid omavalitsused välja põneva mõttega, et külaselts võiks hakata lastele järeleaitamise tunde pakkuma. Paljude vanemad käivad kaugemal tööl ja lapsed on vanaemade-vanaisade hooleks, kes paraku lapsi kodutööde tegemisel juhendada ei oska. Lapsed käivad küll korralikult koolis, aga nad ei saa kodutöödega hakkama. Samal ajal on külas seltsimaja, kus lapsed käivad interentis – miks mitte aidata neil koolitööd seal ära teha.

Head mõtted on õhus, aga millal need teoks saavad?

Kodukandi projekt “Külaselts – märka abivajajat” on meil esitatud Avatud Eesti fondi kriisiprogrammile, kust oleme positiivse otsuse saanud. Otsuse peab kinnitama Budapesti avatud ühiskonna instituut ja vastust ootame sealt aprilli lõpuks. Aastase projekti maksumus on 1 621 980 krooni, millest 300 000 krooni kaasfinantseeringuna tuleb Eesti-Hollandi heategevusfondilt Päikeselill. Päikeselille soov on anda oma toetus just eakatele suunatud teenuste väljaarendamiseks. Kokku saab projektis osaleda ja teenuseid välja arendada 60 külaseltsi.

Korraldame projekti teemal infopäevi, kus arutleme seltsidega võimaluste üle abivajajatele teenuseid pakkuda. Infopäevade kaudu loodame projektis osalejaid leida.

Kohe, kui positiivne vastus saabub, alustame koolitustega. Kavatseme projekti kaasata juristi. Sotsiaalteenuseid tuleb seltsil koos omavalitsusega välja arendada ja kui projekti kaudu on esimesel aastal tugi teenuste käivitamiseks, siis aasta lõpuks loodame jõuda nii kaugele, et enamik osalevaid seltse suudab sõlmida pikemaajalised koostöölepingud omavalitsusega, tagamaks teenuste jätkusuutlikkust.

Milline on võimalike tegijate huvi kõnealuse projekti vastu?

Üsna suur. Infopäevade kaudu on seltsid esitanud sooviavaldused osalemiseks, samal ajal on kõigil soovijatel veel võimalus meiega ühendust võtta. Sedakorda ei ole meil nii, et kõikides maakondades peab olema võrdselt osalevaid seltse. Kus huvilisi on, sealt inimesed osaleda saavad. Kui tuleb rohkem kui 60 sooviavaldust, hakkame vaatama, kas saame mõne rohkem võtta või tuleb valikuid teha. Ootame seltse, millel on kogukonnas tegutsemise kogemused, sest sotsiaalteenuste käivitamine eeldab kogukonna toetust ja aktsepti ja loomulikult omavalitsuse usaldust.

Vabandust imestamast, aga külades nagunii ju aidatakse üksteist. Projektitagi, lihtsalt heast südamest ja ligimesearmastusest.

Alati ei ole tõesti vaja suurt raha, paberitel lepinguid, et aidata abivajajat. Näiteks või külataksod, kus linnas käija võtab kaasa need, kes peavad arsti juurde minema või toovad toidukauba kohale. Meie projekti mõte on aidata seda põhjalikumalt läbi mõelda ja jõuda rohkemate abivajajateni.

Kas või sellepärast, et mitmes külas on tekkinud olukord, kus abistamist on hakatud võtma iseenesest mõistetavana ja vabatahtlik abikäe ulataja on sattunud seeläbi olukorda, kus ta peabki näiteks taksojuht olema. Abistamine võib muutuda vabatahtlikule koormavaks, väga väsitavaks ja tekitada abi asemel hoopis pingeid.

Arutasime mitme küla esindajatega, kes sellist tööd on teinud, et mõistlik on abistamist hakata mingil hetkel koordineerima ja jagada vastutust, näiteks ühe autojuhi asemel leitakse mitu, linna minna soovijad registreeruvad, koormus ei lange ühele inimesele ja abivajaja saab ikkagi oma sõidud tehtud. Nii et neid asju peab küla ühiselt läbi mõtlema.

Oluline tasuta teenus on suhtlemine, sest üksikud eakad inimesed tahavad rääkida. Seltsi rahvas võtab aega ja ajab temaga juttu. Või kaasab töötuks jäänu seltsi võrgustikku, rakendab ta oma tegevusse. Tähtis on see, et me ei jäta inimest üksinda, omaette muretsema.