/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
Talvel loomasööda, söödalisandite ja veterinaarravimite ostmisel rahahätta jäänud ja avaliku abipalve esitanud Pihlaka talu perenaine on südamest tänulik neile, kes hädas appi tulid, ja andestanud neile, kes netikommentaarides talu osatasid või lausa sõimasid.
“Talu loomad elasid talve tänu abistajatele üle,” kinnitas Pihlaka perenaine Katrin Pirs.
Pihlaka talu asub Audru vallas Soomra külas ja on juba seitse aastat elus püsinud külalisi vastu võttes ning taluekskursioone korraldades. Näidates loomi, keda siin jagub tõepoolest igale maitsele.
Jutt käib mitmekümnepealisest loomakarjast: lammastest, sigadest, hobustest, küülikutest, kodulindudest ja kümnetest talumajapidamistes eksootilistest loomakestest, nagu tuhkur, hõberebased või nutria.
Talvel tuli kuri karja
"Läinud suvel vähenes meie talu külastatavus 90 protsenti," rääkis perenaine. "Kuna me ise oma karjale heina ei tee, vaid ostame, hakkaski raha nappima."
Pihlaka talus ei tehta ise heina, sest pole hangitud selliseid masinaidki, millega niita, kaarutada või ruloonida. Õigupoolest ei ole talul õiget heinamaadki, on kümmekond hektarit looduslikku karjamaad, mis kõik kulub suvisele karjatamisele.
"Meil pole heinaküünigi ja raha selle ehitamiseks nüüd ka ei ole," nentis Katrin Pirs.
Kui Pihlaka talu läinud aasta detsembris avalikult abi palus, aidati neid tõesti. Appi tõttas mitu firmat ja kümneid eraisikuid. Saadeti raha ja pakuti heina.
"Üks pere oli linnast Selverist ostnud kastitäie kapsaid ja tõi küülikutele," meenutas perenaine eriti meelde jäänud seika. "Kusjuures need inimesed polnud varem meil külas käinud, tulid esimest korda. Ma tõesti poleks uskunud, et Eestis on nii palju lahkeid ja abivalmis inimesi, see teadmine annab nüüd elujõudu."
Aga leidus teistsuguseidki inimesi, kes internetis osatasid, talurahvast lollideks sõimasid ja loomad tapamajja sõidutada soovitasid. Pere ei andnud alla ja loomad on elus.
Uued ideed
Kõige rohkem tundis Pihlaka talu möödunud talvel puudust söödalisanditest, mis eriti vajalikud on noorloomadele, ja ussirohust, mida tuleb kiskjalistele anda.
Siiani majandas talu end peaasjalikult külalistest, ent talveraskused õpetasid mõndagi.
"Nüüd on meil lemmikloomakasvatuse kõrvale tekkimas majanduskari, mida müües saame oma taluloomaaia elus, toidetud ja tervena hoida," usub Katrin Pirs, jätmata ometi jonni järgneda oma kutsumusele ja tutvustada linnalastele maaelu, loodust ja loomi.
"Augustis avame putukanäituse, kavas on metsamatkade korraldamine," tutvustas perenaine oma mõtteid. Metsamatkade organiseerimist õppis ta kaks aastat Luua metsakoolis.
"Meil on umbes 30 hektarit metsa, kus võib kohata küllalt eritüübilisi taimekooslusi," rääkis Pirs. "Siin võiks kooliõpilastele lausa õppepäevi korraldada." Samal ajal annab ta endale aru, et praegusel raskel ajal pole õpetajatel kerge oma klassile ekskursiooniideid välja pakkuda, kui võib-olla neljandik lastevanemaid on tööta või miinimumpalgal.
"Katsume kuidagi ikka toime tulla, ehkki mul puudub ausalt öeldes igasugune ärivaist," tunnistas Pihlaka perenaine. Tal võib õigus olla: õppinud juuksurina võinuks ta tõesti linnas kenasti toime tulla. "Aga mulle meeldib elada maal," sõnas naine, kes ütles end olevat Pärnus sündinud kolmandat põlve linlase.