Ülikooli õppejõud elab suve üle puukuuris

Valter Parve tunneb puukuuris elamisest sula rõõmu, sest olla tulipalavas toas on suvel piin. Foto: Ardi Truija

Ehkki Tartu ülikooli Pärnu kolledþi sotsiaaltöö lektor Valter Parve elab varsti juba kuu aega puukuuris, tunneb ta sellest asotsiaalse eluviisiga sarnanevast kombest sula rõõmu.

„Toas on võimatu magada, aga siin on tunduvalt normaalsem,” tõdes tavatusse kohta kolinud õppejõud.

Seejuures ei ole teadusemees ainus pereliige, kes on suveks tubasele elule selja pööranud: tema abikaasa saadab oma öid mööda puhta lageda taeva all õues vaid sääsevõrgust õmmeldud telgis.

Parve märkis, et kuigi ta lapsepõlvekodu oli maal, ta ei mäleta, et oleks kauges nooruses väga lakka või aita magama tikkunud. Ometi liigutab meenutus värskes lõhnavas heinas mööda saadetud öödest veel praegugi hinge ning on võib-olla kaudselt sellegi põhjus, miks ta hakkas puukuuri elamiskõlblikuks ruumiks kõbima.

Jääb kuuri talveni

„Äkki on see poisikesepõlve onniehitamise igatsus,” pakkus Parve. „Unistus preeriaelust, ehkki siinne elamine on lehmapoisi omast kobedam.”

Kuigi ruum, kus Parve õhtuid hommikuks magab, sarnaneb väga vähe puukuuriga – pole seal saepuru maas ega kirvest raiepakus –, ruum seda algselt siiski oli. Vähemalt kuni olnud kevadeni, mil majaperemehele tuli idee ehitada kuurist sünnis elamispaik. Ökokempsu ja kaminaga.

Kamin on juba valmis, keisrilegi jalgsi käia koht tahab veel hoolega nokitsemist.

„Ma teen ju kõik ise,” ei näinud Parve probleemi alustatu lõpuleviimisega.

Et laia profiiliga õpetatud mehel mõlgub meeles kava ehitada kuuri ka pliit, pole tema väide, et enne novembrit ta tuppa ei koli, üldse naerda jutt.

Küll tekitab kahtlusi linnavolikogu eelmise koosseisu liikme Parve kinnitus, et enam ta linna probleemide üle pead ei valuta. Kõige vähem veel neil õndsail enne und minuteil, mil võiks olnud päevale mõtteis tagasi vaadata ja eesootavast meeliskleda.

„Mul pole unetuid tunde, viskan pikali ja magan,” tähendas Parve. „Ma ei vedele voodis: hommikul tõusen ja hakkan kohe tegutsema. Kohukesed koos külvivolinikega on võimu juurest eemale tõrjutud ja eks osalt sellegi tõttu võib iga linnakodanik end nüüd pisut julgemini tunda.”

Ronib või puu otsa

Tegutsevat Parvet teavad pärnakad hästi. Tema oli üks neist, kes kolme aasta eest astus välja raietööde vastu Rannapargis, ja üks neist, kes ronis lausa langetada kavatsetava puu otsa.

Rahva hääl hõigati küll tühjusesse – igaüks võib praegugi imestada lagedat rannapromenaadi kõrval, kuhu pidi ehitatama korterhotell September –, kuid sotsiaalteadlane on endiselt tegus.

„Neli aastat opositsioonis olla ja ainult jõuetust tunda oli masendav,” tõdes Parve. „Kuid kibestumisest pole kasu: arvan, et pärnakate väljapääs võiks olla osalusdemokraatia.”

Öelduga pidas teadusemees silmas ka näiteks seda Pärnule terendavat võimalust, et Vanapargi tänavas asuvas majas lõpetatakse üldse nii leiva-saia kui kondiitritoodete valmistamine ning jutuks kraami hakatakse siia sõidutama Tartust.

„Pärnakad võiksid ennast sellisel juhul kokku võtta, loobuda Pere Leiva toodete ostmisest ja osta hoopis näiteks Fazeri või Vändras tehtud leiba-saia,” pakkus Parve. „Meie käes on võimalus otsuseid mõjutada ja arvan, et kui inimesed ühte hoiavad, ei lase nad endale niimoodi pähe istuda, nagu ärimehed ja poliitikud seda mõnikord üheskoos teha tahavad.”