Veebikonstaabel: täiskasvanud on internetis üksteise suhtes õelamad ja julmemad kui lapsed

Maarja Punak on üks kolmest Eesti veebikonstaablist. Ta ütleb, et vanematel ei tasu lapsi jõuga internetist eemal hoida, küll aga hoida silma peal sellel, mida järeltulijad küberruumis teevad. Foto: PP

Kuidas saab lapsevanem ära hoida, et tema 12aastane poeg end internetituttava soovil veebikaamera ees ei rahuldaks või 11aastane tütar ei pildistaks nutitelefoniga oma alakeha, sest näoraamatust leitud “sõber” seda palus?

Mida teha, kui keegi ähvardab avalikus foorumis enesetapuga? Kuidas säästa lapsi, kui lahku läinud vanemate suhtedraama jõuab koduseinte vahelt sotsiaalmeediasse?

Kas fotot paljast beebist automaatrelvaga sobib internetti riputada?

Need ja tuhanded teised niisama räiged näited ei ole välja mõeldud ega laenatud välisajakirjandusest, vaid juhtunud siinsamas Eestis.

Kirjeldatud juhtumid on killuke veebikonstaablite igapäevatööst.

Enne Viljandi koolitulistamist arvas veebikonstaabel Maarja Punak kolleegidega, et tänavune veebikonstaabli poole pöördumiste statistika tuleb mullusest tagasihoidlikum. Viljandi juhtum murdis selle lootuse.

Töömahu hüppeline kasv ei tähenda aga ilmtingimata, et olukord on varasemast hullem. Pigem avas tragöödia inimeste silmad ja tõstis valvsust.

Mis pärast Viljandi juhtumit muutus?

Inimesed hakkasid tähelepanelikumalt tuttavate ja sõprade sotsiaalmeedia kontosid vaatama ning veebikonstaablitega ühendust võtma.

Siiski, meie praegune töömahu kasv pole seotud üheselt Viljandi juhtumist tulenevate pöördumistega, vaid ka sellega, et aasta hakkab lõppema ja koolid korraldavad lastevanematele koosolekuid, kuhu meid esinema kutsutakse.

Mina räägin vanematele sotsiaalmeediaga seotud teemadel, näiteks portaalist 9GAG. See on põhimõtteliselt pildipank, kuhu noored riputavad sõnumitega fotosid. Kohati on nende sisu väga alandav ja solvav, kuigi enamasti on eesmärgiks huumor. Ka Eesti laste pildid on koos solvava tekstiga 9GAGi jõudnud.

Samuti teen loengutel juttu Facebookist, Skype’ist, Twitterist, Instagramist ja räägin telefonidest.

Lapsevanemad tahavad tavaliselt teada, kuidas hoida last suuri arveid tegemast ja jamadesse sattumast.

Kui keegi helistab pidevalt lapsele, peaks laps teadma, kuidas tüütust ahistajast pääseda. Laste ja noortega kohtudes rõhutan seetõttu alati, et helistajat saab blokeerida ja kui keegi kõnedega pommitab, tuleb kindlasti vanematele öelda.

Mõni tüdruk on öelnud, et rääkis ahistajast isale ja suunas sissetulevad kõned talle, pärast seda pani isa ahistaja ühe vestlusega paika.

Kas sotsiaalmeediat monitoorides on võimalik koolitulistamisi ära hoida?

Meie reageerime konkreetsetele teadetele ja vihjetele.

Kui meile tuleb noorsoopolitseilt, noortelt või koolist vihje, et mõne lapse kontosid tuleks kontrollida, siis teeme seda ja anname tagasisidet.

Näiteks on noor pannud Facebooki seinale relvapildid või depressiivsed postitused, millest võib aimata hädasolekut. Vaatame postitused üle ja teavitame kohalikku jaoskonda.

Kui avastame, et nooruk on mõnd aineõpetajat kritiseerinud ja lubanud ta tappa, peame noorukiga tõsised vestlused maha, ent see ei tähenda, et jäämegi tema sotsiaalmeedia tegevust aastateks jälgima. See on pigem lähedaste kohus.

Kui palju on veebikonstaabli poole pöördujate seas alaealisi?

Alaealisi pöördujaid on vähem kui täiskasvanuid. Paar aastat tagasi oli vastupidi: pöördus rohkem lapsi ja vähem täiskasvanuid.

Nüüd kasutavad ka täiskasvanud aktiivselt sotsiaalmeediat ja satuvad lastest märksa rohkem probleemidesse, pealegi on täiskasvanud üksteise suhtes tunduvalt õelamad ja julmemad kui lapsed.

Kõige tavalisem näide on lahkuminek. Kui suhe on purunenud, ilmuvad internetti pildid või tekstid ekskaasa seksuaalsest võimekusest. Tiritakse välja kohtu- ja petmislood, isiklikud suhtedraamad, mis peaksid jääma koju nelja seina vahele. Kuni selleni, et laimava sõnumi jagajatele lubatakse raha. Kõik selleks, et ekskaasale võimalikult palju piinlikkust tekitada.

Kas meeste ja naiste käitumisel on vahet?

Mehed ja naised laimavad enam-vähem võrdselt, mehed võib-olla veidi enam. Kui mees pääseb näiteks naise arvutis ligi isiklikele andmetele ja vestlustele, kus naine räägib oma tunnetest ja mõtetest, kasutab mees tehnilisi oskusi appi võttes olukorda ära.

Lahku läinud paaride puhul on eriti halvad juhtumid need, kui mängu tuuakse lapsed. Näiteks kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale ja ta riputab sotsiaalmeediasse lapse pilte hoolimata sellest, et teisele vanemale on see vastuvõetamatu.

Kui vanemad kokkuleppele ei jõua, soovitame kohtusse pöörduda.

Kõige rohkem riputavad sotsiaalmeediasse pilte lapsed ja noored ise. Ka väga sobimatuid pilte.

Veebikonstaablitele tuleb palju teateid fotodest, kus on suitsetavad või joovad alaealised. Antakse teada ka noortest, kes kelgivad foorumites kanepipiibuga või kel on lausa kanepitaim. Taimedega pilte on siiski vähe.

Suitsetamise, alkoholi ja narkootikumide puhul saadame kohalikule noorsoopolitseinikule teate, et ta võtaks lastega ühendust.

Muus osas on fotode sisu ja sobivus suuresti hinnanguline küsimus. Hiljuti tegelesin juhtumiga, kus vanemad olid riputanud veebi foto paljast beebist koos automaatrelvaga. Lapsed ja relvad ei käi kohe kindlasti kokku.

Millised internetikasutajad Eesti inimesed üldiselt on?

Kuigi pika pimeda aja tõttu veedavad Eesti inimesed internetis väga palju aega, ei ole meil olukord hullem kui mujal maailmas.

Kohtusime hiljaaegu Suurbritannia uurijatega, kes rääkisid oma tööpraktikas ette tulnud äärmuslikest juhtumitest, kus lapsed on näiteks Justin Bieberi tõttu mõrvu toime pannud.

Lauljaga sarnanev isik väidab lastega internetis suheldes, et tema ongi Justin Bieber. Vestluse ja tutvuse arenedes lubab liba-Justin, et tuleb lapsele külla, kui too veebikaamera ees oma lähedase tapab.

Kui ma Eesti lastele seda räägin, ei kujuta nad ettegi, et keegi võiks midagi sellist teha. Meie kultuuriline taust on midagi muud.

Ent kergekäeliselt võõraid usaldama on lapsed altid ka siin.

Viimasel ajal on mul olnud juhtumeid, kus püüan ära hoida seda, et internetti ei jõuaks pildid erootilistest või poolenisti pornograafilistes poosides 11– 12aastastest tütarlastest.

Tüdrukud on endast telefoniga pildi teinud ja saadavad need peigmehele või kellelegi, kellega on internetis tutvutud. On olnud juhtumeid, kus mõne aja möödudes küsitakse vanematelt lastelt vastutasuks selle eest, et pilti mitte avalikuks teha, seksi. Seetõttu toonitan alati lastele, et pangu oma sõbralist suletuks. Isegi kui keegi kontoomaniku vastu hakkab tegusid tegema, ei pääse ta sõpradeni.

Kas lastele peaks Facebooki ära keelama?

Kui alla 13aastane tahab USAs internetti kasutada, peab tal seaduse järgi olema vanema kirjalik luba.

Meil on nii, et kui vanem lubab lapsel Facebooki minna, on see peresisene otsus ja keegi kirjalikku luba ei nõua. Eestis ei hakka ka politsei õpilasi Facebookist eemal hoidma, vaid üritab lapsi harida.

Jah, võiksime teoreetiliselt võtta koolidest õpilaste nimekirjad ja teatada alla 13aastasest kasutajatest Facebookile ning paluda kontod sulgeda, kuid see oleks liiga räige lähenemine. Pigem tuleb lapsi õpetada ohte hindama ja anda ka lastevanematele juhiseid.

Hiljutisel kohtumisel Facebooki esindajatega lubasid nad, et Facebook hakkab edaspidi oma kasutajaid rohkem kontrollima. Kui tuleb teade libakontost või valeandmete esitamisest, peab kontoomanik esitama oma ID-kaardi või passi koopia. Kui andmed ei vasta tõele, konto suletakse.

Kas vanemad üldse saavad lapsi internetiohtude eest kaitsta?

Tuleb lastega rääkida ja ohte selgitada.

Varem pandi laua- või sülearvuti parooli alla ja piirati nii juurdepääsu internetile, nüüd saab laps internetti telefonist või tahvelarvutist.

Mõni pere lülitab õhtuti kodus Wifi välja. On ka nutitelefoni asemel tavaline mobiiltelefon ostetud.

Teisalt oleme jõudnud ajastusse, kus lapsevanem tahab teada, kus laps asub. Kõigi nii-öelda tavaliste mobiiltelefonide kaudu ei ole võimalik lapse asukohta positsioneerida.

Mis meie lapsi internetis rohkem ohustab, kas laste omavaheline kius või täiskasvanutest lähtuvad ohud?

Noored on üha teadlikumad ja neilt tuleb võimalike ahistajate kohta palju signaale. Antakse teada, kui keegi on vale nime all esinedes lähenenud või edastanud muid valeandmeid.

Pedofiilide oht ei ole siiski nii suur, et peaksime paaniliselt muretsema ja lastel internetis käimise ära keelama.

Lõviosa probleeme tuleneb sassi läinud suhetest, mida internetis välja elatakse.

Kui ühiskonnas üleüldine närvilisuse tase tõuseb, avaldub seegi internetis. Internet on üks koht, kus närvilisust välja valatakse.

Pime aeg ja pühad panevad inimesed end üksikuna tundma, satutakse masendusse, hakatakse jooma. Kõle aeg ei too tööd juurde ainult veebikonstaablitele, vaid kogu politseile.

Näiteks minu üks ülesanne on tegelda inimestega, kes on internetis andud teada enesetapuplaanidest. Selliseid ähvardusi tehaksegi rohkem talvekuudel. Minu asi on kiiresti välja selgitada, kus võimalik enesetapja asub, võtta temaga ühendust ja saata võimalusel patrull välja.

Kui inimene pillab foorumis suitsiidse lause, siis järgmisel hetkel on politseinikud ukse taga?

Pigem reageerime natuke üle ja anname inimesele teada, et hoolime tema heaolust.

Olen ka eksinud, aga parem eksin, kui jätan kontrollimata.

Näiteks tuli mulle teade blogist, kuhu autor oli teinud sissekande pealkirjaga “Minu matus”.

Postituses oli detailselt kirjas matuse korraldamine alates muusikavalikust, lõpetades peielaua menüü ja kutsutavate nimekirjaga.

Minu jaoks oli see alarmeeriv märk. Miks peaks üks gümnaasiumiealine neiu selliseid asju postitama? Teavitasin jaoskonda ja võtsin tüdrukuga ühendust.

Oli küll peaaegu südaöö, aga õnneks tüdruk kirjutas mulle vastu ja seletas, et tema on oma elus jõudnud järeldusele, et iga hetk võib midagi juhtuda – jääd auto alla või kukub katuselt purikas pähe –, ja ta tahaks selleks valmis olla.

Mul on hea meel, et temaga juttu ajasin. Võib-olla oli tal veel sõpru, kes mõtlesid, miks selline postitus üles sai.

Vahel jõuavad sellelaadsed teated otse minuni, aga kuna ma 24/7 kõike sotsiaalmeedias toimuvat jälgida ei jõua, on oluline sõprade ja tuttavate hooliv suhtumine. Kui miski viitab sellele, et inimese elu on ohus, on sellest õige võimalikult kiiresti politsei tasuta lühinumbril 110 teada anda.