Taluturg otsib oma nägu

Taluturg peaks olema paik, kus saab nii mahetoitu osta kui kultuuriprogrammi ja isetegemist nautida. Foto: Ants Liigus

Kui aasta eest Pärnus Steineri aias esimest korda toimunud taluturg pälvis müüjate elavat huvi, siis mida aeg edasi, seda vähem leiab taluturult omatoodangu pakkujaid: põhjuseks nii paljude tootjate tegevuse lõpetamine kui tootjate kulude kokkuhoid.

„Oleme endale võtnud hullu eemärgi, aga katsume sellega hakkama saada,” tõdes taluturu üks organisaatoreid Kaire Ilus. „Algul läks libedalt, nüüd läheb natuke vähem libedalt, eks me pea natuke oma asju kohendama.”

Ehkki väidetust järeldub, nagu keskenduksid turu korraldajad järgmise taluturu eel Steineri aeda põllu-, lauda- ja aiasaadustega kauplejate leidmisele, on neil muidki väljakutseid. Ei loodud ju taluturgu üksnes selleks, et toitumisteadlik inimene saaks sealt mahetoitu osta, ettevõtmise olemus on sootuks sügavamal.

Kultuurilaks turult

„Taluturg pole ainult see, mis on Steineri aias, vaid seegi, mis on selle vastas Maarja-Magdaleena gildi majas,” ütles taluturu vabatahtlik Ulla Lehtsaar.

„Taluturu kohta on väga hea ütlus,” laiendas Lehtsaar eelöeldut endale kõrva jäänud arvamusega. „Taluturg võiks olla selline vahva koht, kuhu saab laupäeva hommikul perega tulla, kust saab head süüa suurele ja väikesele, kus näeb kohalikku kultuuri. Ehk siis pillimehed-tantsijad ja veel kõik see, mis gildi majas toimub, nii et taluturule tulnu saab nädalavahetuseks hea laksu kultuuri.”

Just kultuuriga seotud lause ajendas taluturu korraldamisel kaasa löövat Herdis Elmendit välja ütlema seisukoha, et juba kontuure võttev taluturg võikski edasi elada sellisena, missuguseks see on napi aastase tegevusajaga kujunenud.

„Peaks jätkama minifestivali vormis, et inimene tuleb turule ja tal on siin vähemalt pool päeva tegemist,” avaldas Elmend.

Teisalt tõdesid kõik kolm taluturu korraldajat, et muude tegemiste kõrvalt on turu tarvis aega näpistada keeruline ja ükskord peaks hüva algatuse kestmise eest hoolitsemine minema mahekauba tootjate või neid ühendava organisatsiooni kätte.

„Meie eesmärk on tuua tootja kokku saama ostjaga, et tootja saaks tarbijaga otsekontakti, nii et nad ei peagi mõne aja pärast enam turule tulema,” märkis Ilus.

Ideaaltulemus oleks toiduring, kus talunikega kaupa teinud linlaste peredele tuuakse värsked toiduained koju kätte.

Lõuna-Eestis on niisugune süsteem hästi käima saadud, sama kehtib Tallinnas tegutseva Tagurpidi Lavka ja tartlaste Juurika kohta.

Sibul olgu sibul

„Mis saab olla veel paremat, kui et taluturul saavad kokku teadlikud tarbijad ja teadlikud tootjad,” leidis taimetark ja biodünaamik Mercedes Merimaa.

Ehkki keegi ei saa kellelgi keelata söömast või raudnaelu, kui sööja sellest rõõmu ja rahuldust leiab, on tänapäeval tark eelistada mahetoitu.

Muidugi on masstoodang odavam, ent Merimaa väitel tuleb inimesel teha valik. Valik selle vahel, kas ta ostab kartulit, sibulat, porgandit üksnes nende nimetuse pärast või soovib, et see kartul, sibul, porgand teda ka toidab.

„Meid ei toida ainult need ained, millest toit koosneb, ega üksnes Mendelejevi tabeli ained,” selgitas taimetark. „Tegelikku energiat inimliku organismi ja tervise ülesehitamiseks annavad molekulaarsidemed, mis neid aineid omavahel koos hoiavad, ehk see, mis teeb kartulist kartuli, kapsast kapsa, porgandist porgandi.”

Mineraalväetisteta küpsenud põlluviljas on Merimaa sõnutsi palju rohkem energiat kui keemilise rammuga kiirkasvule innustatud söögipoolises.