/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2011/03/22/543330t1hd830.jpg)
Vaidlusaluse Vene gaasitoru Nordstream paigaldamine käib praegu Läänemere põhja Rootsi majandustsooni. Paljude ekspertide arvates poleks seda pidanud ehitama ja Nordstream on kui XXI sajandi Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP).
Nordstream kui uus MRP
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Protestid olid asjatud, sest Vene peaministri Vladimir Putini sõbrad otsustasid ehituse iga hinna eest läbi suruda. Poliitilised mängud gaasitoru ümber ilmutavad end USA saatkondade ettekannetes, mis Wikileaksi abiga on jõudnud ajakirjandusse, sealhulgas Rootsi suurimasse päevalehte Dagens Nyheter.
Gaas poliitilise relvana
Nordstreami torulaev Castoro Sei on töös Rootsi majandustsoonis. Laeval on ametis 300 meest, kes lasevad Läänemere põhja tuhandeid 23tonniseid gaasijuhtme torusid. Aprillis saab 1220 kilomeetri pikkune gaasitoru Venemaalt Viiburist Saksamaale Greifswaldini valmis.
Projekt tekitas avalikkuses suurt meelepaha. USA saatkondade materjalidest lekkinu põhjal on nüüd võimalik öelda, et Vene võimumehed olid kindlalt otsustanud gaasitoru ehitada, vaatamata protestidele.
Kui Venemaa keeras kinni gaasikraanid Euroopasse 2009. aastal, oli seda vaja Nordstreamile soodsa avaliku arvamuse kujundamiseks. Venemaa kasutas luureteenistuse ohvitsere, kes kaardistasid gaasitoru ehituse vastu olijaid.
Esimesed uudised koostööst Vene riigile kuuluva Gazpromi ning Saksa EONi ja BASFi vahel gaasitoru ehituseks läbi Läänemere ilmusid ajakirjanduses 2005. aastal.
Avalikkuse ärkamine võttis aega ja kui see lõpuks tuli, oli toon rahulolematu. Asi ei olnud ainult selles, et toru pidi läbima Soome, Rootsi ja Taani huvipiirkondi. Gaasijuhe kulges Läänemere tundlikku põhja pidi, kuhu on uputatud keemia- ja tavarelvi ning settinud ohtlikke raskmetalle.
Torustiku kriitikud väitsid, et gaasikraani abiga soovib Putin esineda suurriigina ja suurendada sõjaväe kohalolekut Läänemeres.
Nordstreami eestkõnelejad nimetasid seda heaks koostööprojektiks, et lahendada Euroopa karjuvat energiavajadust.
Esimest korda oli juttu torujuhtme viimisest läbi Rootsi majanduspiirkonna 2007. aastal, kuid valitsus tõrjus selle mõtte tagasi. Keskkonnaminister Andreas Carlgren nimetas keskkonnamõjude hinnangut puudulikuks.
Toruehitust ei saa takistada
Ameerika Ühendriikide saatkonnas toimunud koosolekul novembris 2008 on Rootsi välisministeeriumi Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia osakonna töötaja Johan Frisell öelnud, et Taani–Rootsi silla puhul võttis kaheksa kuni kümme aastat, kuni selle ehitamine heaks kiideti, ja lisas, et Nordstreami puhul kulub aega niisama palju.
Frisell eksis, sest ehitusotsus oli Venemaal tehtud. Juba novembris 2007 oli Venemaa välisministeeriumi Euroopa Liidu koordinaator Dmitri Poljanski öelnud, et toru ehitatakse, vaatamata valjuhäälsetele protestidele Poolast, Eestist ja Rootsist.
”Torujuhet ei saa peatada isegi nii suur ELi riik nagu Poola,” ütles Poljanski.
Septembris 2008 on USA suursaadik Moskvast kirjutanud, et Nordstreami juhtide arvates sekkub Vene valitsus vajadusel kindlasti toruprojekti elluviimisse.
USA diplomaadid konstateerisid, et Nordstreami tegevjuht, endine Ida-Saksa salapolitsei Stasi kaastööline Mathias Warning on pikemat aega olnud Putini sõber ja Nordstreami Moskva juht Vitali Jusufov on Putinile lähedane oma isa kaudu, kes on Putini nõuandjaid.
Nordstreami road show
USA diplomaatide aruannete järgi käivitus Nordstreamile populaarsuse võitmiseks korralik road show, osaleti paljudel seminaridel, anti altkäemaksu sõltumatutele organisatsioonidele, kohtuti võimalike osalistega, avati Nordstreami koduleht viies keeles.
USA Moskva suursaadik William J. Burns nimetas seda novembris 2007 ”PR-katseks murda Nordstreami poliitiline opositsioon”.
Nordstream kasutas Soome kunagist peaministrit Paavo Lipponeni konsultandina, et Soome kiidaks heaks torujuhtme ehituse.
Gerhard Schröder, kes Saksa valimistel kaotas ainult mõni nädal pärast enda ja Putini kokkulepet Nordstreami ehitamise suhtes, võeti kiiresti kampa ja Schröderist tehti Nordstreami juhatuse esimees.
Rootsis said põllumajandusminister Eskul Erlandssoni lähimast kaastöölisest Tora Leifland Holmströmist ja peaminister Fredrik Reinfeldti kaastöölisest Ulrica Schenströmist Nordstreami palgalised, kelle ülesandeks jäi lobitöö Rootsis.
Hollandi Gasunie projektiga ühinemisel lakkas see olemast vaid Vene-Saksa projekt.
Nordstreami tegevjuht Warning tunnistas USA diplomaatidele Moskvas, et on hoolikalt tegelnud projekti muutmisega Venemaa - Euroopa Liidu ühisettevõtmiseks, kuid Vene diplomaatia on tihti ”raske käiguga” ja ”ebaproduktiivne”.
Gaasisantaaž
2009. aasta algul peatas Venemaa gaasitarned läbi Ukraina kulgeva torujuhtme ja miljonid kodud Euroopas jäid külma kätte. Venelased süüdistasid Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot, et ukrainlased gaasist palju varastavat.
Ühendriikide diplomaadid kirjutasid, et üks osa gaasisõjast on moodus, kuidas kindlustada ja kiirendada Nordstreami ehitust.
Moskvas USA saatkonda väisanud sõltumatu analüütik ütles, et Nordstream on väljapressimise selge näide.
Gazpromi tegevjuht Aleksei Miller mainis USA suursaadikule, et nad on müünud gaasi ette 2013. aastani ja gaasitoru peab valmis saama.
Juunis 2009 väljendus Warning vestluses USA Moskva suursaadikuga veel selgemalt: ”Me kulutame suuri summasid, kuid sellele vaatamata pole eelarvet ületatud.”
Küsimusele, kas projektil on Saksa valitsuse toetus, vastas Warning, et tal on alaline pääs kantsler Angela Merkeli büroosse.
Valiku puudumine
2009. aasta suvel külastasid USA Tallinna suursaatkonda riigikogu liikmed Marko Mihkelson ja Mart Jüssi. Nad esitasid gaasitoru ehitamise vastu keskkonnakaitse argumente, nimetasid suurenevat terrorirünnaku riski ja Vene sõjaväe juuresolekut.
Mihkelson oli veendunud, et Nordstream on poliitiline, mitte majandusprojekt.
Viimane lootus oli seatud ELi-Venemaa tippkohtumisele Stockholmis 18. novembril 2009. Mõni päev enne seda andis Rootsi torujuhtmele oma lõpliku jah-sõna.
Keskkonnaminister Carlgren leidis, et valikut polnud, kuna mereseaduse kohaselt võib iga riik rahvusvahelistesse vetesse ehitada näiteks gaasitorustiku.
Rootsi riigipäeva opositsioon oli seda meelt, et torujuhe tulnuks ehitada maitsi, ja lubas valimiste võitmisel Rootsi jah-sõna tagasi võtta. Valimisvõit jäi tulemata.
Nordstream valmib tänavu aprillis ja algavad katsetused. Suurejooneline ametlik avamine toimub oktoobris. Järgmisel aastal valmib paralleeltoru, mis võimaldab suurendada pumbatavat gaasikogust.
2009. aasta gaasisõja ajal ütles Juštšenko jutuajamisel USA Kiievi suursaatkonnas: ”Gaas tähendab poliitikat ja suur hulk gaasi suurt poliitikat.”
Nordstreami gaasijuhe
Pikkus 1224 kilomeetrit, koosneb kahest paralleelliinist.
Esimene liin valmib 2011 võimsusega 27,5 miljardit kuupmeetrit maagaasi.
Teine liin valmib 2012 ja läbilase kasvab 55 miljardi kuupmeetri maagaasini aastas.
Projekti kogumaksumus on 7,4 miljardit eurot, rahastab 26 panka.
Allikas: Nordstreami koduleht