Jaan Krinal: Tuumajaam jääb alati ohu allikaks

Jaan Krinal, Pärnumaa Tšernobõlis käinute ühenduse Gamma juhatuse esimees. Foto: PP

Täna 25 aastat tagasi toimus plahvatus Ukraina Tšernobõli (Tšornobõli) aatomielektrijaamas. Vastu taevast lendas 4. energiaploki reaktor, radioaktiivset saastet jagus suurele alale.

Eestist saadeti enamasti kordusõppuste sildi all katastroofi tagajärgi likvideerima 4833 inimest vanuses 20-39 aastat. 85 protsenti neist viibis radioaktiivse kiirituse piirkonnas kolm-neli kuud, kuigi algselt oli jutt mitte rohkem kui kahest nädalast.

Pärnumaalt käis Tšernobõlis 437 meest (pool linnast ja pool maalt, enamasti autojuhid), alles on 305, kes on koondunud Pärnumaa Tšernobõlis käinute ühendusse Gamma, mille juhatuse esimees on Jaan Krinal. Üleriigiline katusorganisatsioon on MTÜ Eesti Tšernobõli Ühing.

Kas on mingit ülevaadet, kui palju surmajuhtumeid on otseselt tingitud Tšernobõlist saadud kiiritusest? Kas MTÜ võiks olla terviseuuringuteks abikõlblik Euroopa fondidest?

Päris täpselt ei oska keegi öelda, aga vähki on viimastel aastatel tõesti rohkem esinenud. Õnneks on Pärnumaal olnud vähem enesetappe ja muudest põhjustest tingitud surmasid. Euroopa Liidu fondidest pole meil midagi saada. Raha võib taotleda seltsimaja ehitamiseks, aga meeste tervisemonitooringuks seda ei ole.

Millega tegeleb MTÜ Eesti Tšernobõli Ühing?

Väga suurt ampluaad meil ei ole. Tegeleme kõigi nendega, kes on käinud Tšernobõlis, katsume suhelda poliitikutega. Oleme justkui represseeritutega võrdsustatud, kuid sellega löödi mehed kahte lehte, et ühed on ja teised ei ole. Staatuse tingimus oli, et vanemad pidid olema Eesti kodanikud ja elama siin 1940. aastal. Nüüd on siis nii, et puhtalt venekeelne mees, kelle vanemad elasid Petseris ja olid Eesti kodanikud, on represseeritutega võrdsustatud. Teisel tulid kunagi Venemaale rännanud esivanemad sõja ajal või järel Eestisse tagasi ja tema ei ole võrdsustatud.

Ukraina teatas hiljuti, et lõpetab rahapuudusel oma Tšernobõli meestele nii toetuse maksmise kui ravimite kompenseerimise. Mida saavad meie inimesed?

Represseeritutega võrdsustatud saavad 160 eurot aastas ja 30 euro ringis transpordikompensatsiooni. Ega rohkem suurt midagi ole.

Mida oleks vaja?

Kõige enam oleks vaja meeste võrdväärset kohtlemist. Mõni kulutus on suurem-väiksem, siin tahaks tänada omavalitsusi. Pärnu linn on tugevalt toetanud, oleme saanud aidata mehi, kes kiirituse tõttu kaotasid hambad ega oleks ise suutnud proteesimise eest tasuda – linn maksis arved. Tšernobõli veterane on toetanud Saarde vald.

Olles ise lähedalt kokku puutunud tuumajaama katastroofiga, kuidas suhtute väljavaatesse, et Eestisse võidakse ehitada aatomielektrijaam?

Tšernobõlis oli tegemist inimliku vea, Jaapanis maavärinaga. Kui reaktor on erafirma käes, ei tõtata seda kasumi teenimisel ruttu välja vahetama. Eestile oleks 30kilomeetrise raadiusega ohutsoon ikka päris suur. Ma pole tuumaenergia totaalne vastane, aga olen kõhklev, sest pole otsustanud, kui suurest energiahulgast oleksin kodus nõus loobuma, kui meil kõigeks energiat ei jätku. Ükskõik kui ohutuks tuumajaam tehakse, see jääb alati ohu allikaks.

Kuidas meenutatakse Tšernobõli 25. aastapäeva Pärnumaal?

Reedel, 29. aprillil kell 19 on Tervise kultuurikeskuses Rakvere linnanoorte teatri tasuta etendus “Tuleviku kroonika”, mis baseerub Svetlana Aleksijevitši raamatu “Tšernobõli palve. Tuleviku kroonika” monoloogidel.

30. aprillil kell 12 toimub Tori kirikus mälestusteenistus ja tasuta kontsert. Buss läheb Pärnu hotelli tagant Pargi tänavalt kell 11.