Pärnumaal Ojako turismitalus võib sel suvel kuulda palju keeli, nende seas troonimas eesti keel. Käimas on väliseesti noorte laagrivahetus, mis toob Pärnumaale 17 riigist 66 noort, kes kõik on mingit pidi Eestiga seotud.
Noored väliseestlased tutvuvad oma kodumaaga
/nginx/o/2017/04/05/6522407t1h39ed.jpg)
22. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keele- ja kultuurilaager toimub juba kümnendat korda ja aastatega on nende laagrite raames Eestiga (taas)kohanenud peaaegu 360 väliseestlast.
Laager ise on nagu laager ikka: lõkkeõhtute, väljasõitude ja töötubadega, erinev on aga see, et kõigi tegevuste juures püütakse noori keeleliselt harida. Valdavalt on selles vahetuses osalevad noored sündinud välismaal, küll Ameerikas, Venemaal, Norras ja mujalgi, samas on lapsi, kes alles hiljuti, mõni aasta tagasi kodumaalt ära kolinud.
Ojako projekti mõte on neile kõigile Eestit tutvustada, keelt õpetada ja tekitada side oma kodumaaga.
Kirju seltskond
Ojako projektijuht Ly Oja räägib, et kokku juhtunud seltskond on väga kirju, aga see tegevatki laagri huvitavaks. Tema sõnutsi on noorte vanemad, kes pingutavad, et nende lapsed Eestiga sidet ei kaotaks, rahul.
Päevakavas on mitu töötuba, kus võib näiteks õppida kandlemängu või savist meelepäraseid esemeid voolida.
“Laste jaoks on seda laagrit vaja, sest see muudab nende sideme Eestiga värvikamaks, nad suhtlevad siin oma eakaaslastega ja mitte ainult kümme päeva, vaid hiljemgi, ja see annab tulemi,” arvab Oja.
Maarja-Liis Ferry, kes elab Šotimaal Edinburghis, on Ojako laagris esimest korda. Kuigi Maarja-Liisi ema on eestlane, pole tüdruku keeleoskus veel piisavalt hea, et selles keeles suhelda.
“Käime Eestis igal suvel, olen siinse ilma ja suvega harjunud,” räägib Ferry oma kogemustest “Loodan, et suudan eesti keelt piisavalt õppida, et näiteks emaga rääkida.”
New Yorgi lähedalt pärit Ella Bruining on Eestis esimest korda. Tema vanaema kolis Ühendriikidesse Teise maailmasõja ajal ja ema on seal sündinud.
“Mulle väga meeldib siin!” on Ella Eestist vaimustuses. “Ema ja vanaemaga räägin praegugi eesti keelt, aga tahaks rohkem osata.” Ella töötab keeleoskuse paranemise nimel New Yorgi Eesti Maja lasteaias.
“On tore saada tuttavaks minuvanustega, kes eesti keelt kõnelevad,” räägib Bruining ameerikapärase hääldusega.
Ojako laagrit on vaja
Laagris tegutsevad vabatahtlikud tugiõpilased, kes on enamasti pärit Audru lähedalt. Nende ülesanne on mänge ja tegevusi organiseerida, samuti märgata ja aidata neid, kellel võib-olla kohanemiseks kauem aega läheb. Omavahelist rääkimist on noortel rohkem kui kasvatajatega.
Ojako keelepraktikat korraldab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed ja seda toetab haridus- ja teadusministeerium. Oja tunneb mõnikord kahetsust, et Eestis on nii palju inimesi, kes sellisesse projekti pigem halvakspanuga suhtuvad. Tema sõnutsi ei suhtu kodueestlased väliseestlastesse just väga hästi ja seega ei saada aru, miks riik laagrit toetama peaks.
Selle kohta on Ojal hea näide. “2001. aastal olid meil esimesed Siberi lapsed siin laagris, nad käisid mul 2005. aastal külas ja nüüd on nad Eestisse kolinud,” räägib ta.