Sarvilised šotlased said linnaloa

Veised peavad lugu nii porgandist kui värsketest pilliroovõrsetest. Foto: Urmas Luik

Läbi suve Soomaa luhtadel kannatamatult jalalt jalale tammunud Šoti mägiveised jõudsid tagasi Pärnusse mereäärsetele rannaniitudele värsket roogu ja muud head-paremat krõmpsutama.

“Eks nad oodanud pingeliselt seda randapääsu,” muheles loomade omanik Georg Artma.

Saaksid veised kirjasõnast sotti, oleks nad teadnud, et sügisel sepitsetud plaanide kohaselt pidanuks nad juba kevadel linnaloa saama.

Paraku ei läinud kõik nõnda nagu kavandatud ja ehitamata jäid varjualusedki, mille alla loomad lõõskava päikese eest peituda saanuks. “Kevadel ei saanud kohe vedama ja siis läks juba nii palavaks … See asi ongi lahendamata, kuidas neid lagedal alal väga palavaga hoida,” tõdes Artma, et pikakarvalised loomad ei kannata suvist leitsakut niisama välja.

Söövad peost

Enamik loomi jõudis siiski ära oodata aja, kui päikesel võimu vähem. “Välk lõi kevadel meil ühe lehma vasikaga koos maha, aga muidu on täpselt samad loomad,” kinnitas Artma, et kümne hektari suurune koppel on laupäeval ametisse ennistatud ligi 40 veisele juba tuttav. Nagu töö, mis on kadestamisväärselt lihtne: muudkui aga anna pilliroole pihta ja mäletse.

Tõsi, ilmselt ära kasutades asjaolu, et karjakut parasjagu silmapiiril polnud, tegi enamik šotlasi esmaspäeva ennelõunal tööluusi. Selle asemel et lõugu liigutada, lesisid nad pilliroopuhmaste vahel.

Nähes kopliveerele jõudmas oma kahejalgseid sõpru, ajas paar ärksamat isendit end siiski jalule. “Mmmmmmuuuuu,” tervitasid nad viisakalt, tulid neile siis nii palju vastu, kui elektrikarjus lubas ja jäid saabujaid oma puhmaskulmude alt pikkade ripsmetega ääristatud suurte ja pisut kurbade silmadega ainiti vaatama.

Pettuma loomad ei pidanud: üsna pea krõmpsutasid nad rahulolevalt külakostiks toodud mahlaseid porgandeid.

“See on linna lõbu, et tuuakse porgandit, õuna ja eelmisel aastal toodi lausa arbuusi,” rääkis Artma, et veidi hirmutava välimusega, ent tegelikult sõbralikud loomad on inimestega enam kui harjunud. Nagu nende toodud maiustustega. “Iga magus asi, nagu õun ja porgand ja leib, on neile ju samasugune maiustus nagu lastele kommid,” seletas ta.

Külastajaid jätkub

Artmal pole midagi selle vastu, et inimesed loomade toidukaarti rikastavad. Peaasi, kui midagi väga eksootilist ei tooda ja õunad igaks juhuks enne pooleks lõigatakse, muidu võib loom selle kurku tõmmata.

Veiste rõõmuks neil külalistest puudust pole. Eksootiliste loomadega käivad sõprust sobitamas kümned inimesed päevas. Tullakse koguni ekskursioonile.

“Ega lapsed teagi, kes need veised on,” rääkis Vana-Saugast Päikesejänku lasteaiast mudilastega loomi uudistanud õpetaja Merike Künnapas. “Peale selle, et nad on suured, tugevad ja et neil on ees traat, mida ei tohi katsuda, sest seal on elekter sees,” lisas ta, et mõnel lapsel on siiski mingisugune ettekujutus võimsatest lihaloomadest olemas.

Veised jäävad Pärnu inimeste rõõmuks siia, kuniks ninaesist jagub või sügisvihmad kopli üle ujutavad. Seejärel sõidavad nad Soomaale talvituma, et loodetavasti juba kevadel naasta. Peavad nad ju vastavalt töölepingule 2014. aasta oktoobriks puhtaks nosima 56 hektarit rannaniite.