Pärnus pole ühtki jalgpalliväljakut, mis vastaks mõni päev tagasi Eesti jalgpalli liidust staadionidele esitatud nõuetele, mistõttu võib juhtuda, et siin enam Eesti meistrivõistluste mänge korraldada ei saa.
Pärnu vutiväljakud jäävad nõuetele jalgu
8. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Linnameeskond mängib esiliigas, aga praegu ei ole Pärnus sellist staadioni, mis vastaks esiliiga staadionile esitatud nõuetele,” selgitas Pärnu jalgpalliklubi president Helmut Hunt. “Võidakse öelda, et mängige Viljandis, mitte Pärnus.”
Näiteks nõuab jalgpalli liit, et esiliiga meeskonnal peaks olema igaks aastaajaks vastav baas ehk staadion: tavalise muruga väljak, kunstmuruga väljak ja kõige tipuks sisehall. “Peale selle valgustusega staadionid ja altkastmise süsteemid ja rida muid asju, mis kõik on väga kallid ettevõtmised, milleks seda raha praegu kusagilt ei paista,” tunnistas Hunt, et normid on üsna hullud.
Väljakud on üle koormatud
Hunt nentis, et probleeme jalgpalli liidu normide täitmisega on Pärnul olnud juba paar viimast aastat, ent seni on siinsetele klubidele vastu tuldud. Samuti on mõne nõude täitmiseks antud aastaid aega. “Nii et päris niimoodi ei ole, et päevapealt midagi juhtub, aga jah, probleeme on,” tõdes Hunt, et enam ei saa silmi kinni pigistada.
Et linnajuhtidegi silmad avada, kutsusid Pärnu jalgpalliklubide liidrid ja staadionide haldajad Pärnu linnapea Toomas Kivimägi ja abilinnapea Jane Metsa Pärnu jalgpallistaadionidele ringkäigule.
Ekskursiooni järel märkis Kivimägi, et jalgpalliväljakutega on kvantitatiivses mõttes väga hästi: neid piisab. “Unistuste maailmas tiirleb loomulikult jalgpalli sisehall, aga see ei ole minu hinnangul viie–kuue lähiaasta teema, kui just ei tule suurt välisrahastajat, et linn peaks panustama vaid näiteks viie kuni kümne protsendiga,” viitas Kivimägi linna õhukesele rahakotile, mis ei luba jalgpalli liidu nõudmisi täita.
Hunt möönis: tõepoolest, muruväljakute arvu poolest ei ole me halvas seisus. Aga kõik need, välja arvatud Kalevi staadion, kuuluvad mõne kooli juurde, mis tähendab, et murupind on jalgpalluritetagi üle koormatud. Kui normatiivide kohaselt tohib jalgpalliplatsi kasutada 12–18 tundi nädalas, siis Pärnu staadionid saavad selle koormuse koolitundide ja jalgpallitrennidega juba ühe päevaga.
“Aga küsimus on ikka muudes nõuetes alates kastmisest ja valgustusest, tribüünidest, mängijate varjualustest, samuti pressi- ja riietusruumid – need on valusad teemad,” selgitas Hunt, kelle sõnutsi pole siin lihtsaid ega odavaid lahendusi.
Hooldusraha ikka saab
Lahku läksid linnajuhid ja jalgpallurid tõdemusega, et kõiki staadione ühe ropsuga korda teha ei suudeta, mistõttu peavad jalgpalliklubid esitama linnavalitsusele oma visiooni sellest, mida ja mis järjekorras teha.
Hundi ettekujutuse kohaselt tasuks praegu rohkem rõhku panna Raeküla staadionile, mis võiks Kalevi staadioni kõrval kujuneda linna esindusstaadioniks.
“Kuu aja jooksul peaksime nende ettepanekutega jõudma niikaugele, et suudame need linnapeale üle anda,” märkis Hunt, kelle arvates tuleks investeeringud jalgpalliväljakutesse juba järgmise aasta linnaeelarvesse kirjutada.
Ehk isegi kirjutatakse, sest nagu abilinnapea Mets lubas, on staadionide ülalpidamiseks ja hoolduseks plaanitud tuleva aasta eelarvesse vähemalt niisama palju raha kui käesoleval aastal.
Ent linna jalgpallistaadionid vajavad enamat kui pelgalt hooldust, vastasel korral pole pärnakail võimalik linna esindusmeeskondade tiitlimängudele kodus kaasa elada.