Pärnumaa Kõima kandi talunik Avo Ende tõstis eile veoauto peale 18 tonni kõrvitsaid, kokku saadab ta sel sügisel Põltsamaale Felixi tehasesse 100 tonni oma põllul kopsakaks kosunud vilju.
Kõima kõrvitsad rändavad põhjanaabrite lauale
27. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne eilset oli Kõimast teele läinud neli veoautokoormat kõrvitsaid ja küla külje all ootas veel põllutäis vilju korjamist.
Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev Ende on kõrvitsaid kasvatanud 2006. aastast. “Algul me kartsime tõesti, et need ei hakka põllul hästi kasvama, Felixile oli see ju ka täiesti uus kogemus,” rääkis talunik. “Tuli välja, et üllatavalt hästi kasvavad põllu peal, aga jah, väetist tuleb korralikult panna.”
Igaüks, kes oma koduaias üht-kaht kõrvitsataime kasvatanud, teab, et ilm mängib saagi kujunemisel suurt rolli. Kui tänavune soe suvi oli kõrvitsakasvatuseks igati hea, siis sagedased sügisvihmad ei soosi seda sugugi: osa vilju, milleni korjamisjärg hiljem jõuab, kipub otse põllul mädanema.
“Mõni suvi tagasi, kui oli väga jahe ja vihmane, ei saanud plaani täiski, aga kahel viimasel suvel on see kuhjaga täitunud,” märkis Ende.
Pehme viljaliha
Kõrvitsaseemned tulevad AS Põltsamaa Felixilt, Ende kasvatab taimed ette ja istutab need kapsaistutusmasinast kõrvitsataimede tarbeks kohandatud masinaga põllule.
Põldu tuleb umbrohu piiramiseks hooldada korra suve algul, kui aga kõrvitsalehed juba suured, lämmatavad need ise umbrohu.
Kõige keerulisem ja loomulikult raskeim töö kõrvitsakasvatuses on saagi korjamine. “Kui muu saab oma perega tehtud, siis nüüd tuleb abilisi juurde palgata,” rääkis Ende.
Tänavu oli talus kõrvitsate all kaks hektarit. “Ilusa suve korral piisaks 100 tonni saamiseks tegelikult pisut üle ühehektarisest põllust,” mainis mees.
Korjamisvalmis kõrvitsad kaaluvad keskmiselt 10–20 kilo. “Tegu on spetsiaalse tööstuskõrvitsaga,” selgitas Ende. “Seda ei saa panna, nagu vanasti vanaemad tegid, mitmeks kuuks kapi otsa, sest see kõrvits ei säili kuigi kaua. See-eest on väga ilusa kollase ja pehme viljalihaga.” Kui muidu pole Ende kõrvitsatoitude sõber, siis nendest kõrvitsatest valminud roogi sööb heal meelel.
Kõrvitsakasvatuse plussiks võib lugeda sedagi, et metsloomad neid ei himusta. Kui ligidal asuvaid kartulipõlde rüüstavad metssead usinasti, siis kõrvitsapõllult kaob omaniku loata vaid mõni vili, sedagi inimtegevuse tagajärjel.
Peale kõrvitsate kasvatab Ende Felixi tarbeks kurke, neid korjas ta tänavu üle 40 tonni. Mees tõdes, et julguse nii suures koguses köögivilja kasvatada annabki kindel leping ja teadmine, et saagil on ostja.
Kurk ja kõrvits
Eesti üks suurimaid aiasaaduste purkipanijaid Felix on kurkide kokkuostu juba lõpetanud, kestab kõrvitsavarumine ja oktoobri algul ostetakse eraisikutelt kokku mahlaõunu.
Felixi turundusdirektor Marek Viilol rääkis, et eestimaist kurki osteti sel suvel 1000 tonni ja kõrvitsat on plaanis oktoobri keskpaigaks varuda umbes 1200 tonni. Need kogused on võrreldavad paari varasema aastaga. Kurki kasvatab ettevõtte tarbeks 12 ja kõrvitsaid kümme talunikku.
Peale eestlaste hakkavad Põltsamaal toodetud kurke sööma Soome, Rootsi ja Leedu tarbijad, kokku eksporditakse tänavu 40 protsenti toodangust 30 eri kurgitootena.
Kõrvitsahoidised lähevad aga valdavalt Rootsi ja Soome turule. Põhjamaade suurima kõrvitsatootjana ekspordib Felix 90 protsenti oma toodangust.
Enamik Eesti ja Põhjamaade turule tehtavatest toodetest on valmistatud eri retseptide järgi. “Soome müüdavad tooted on Eesti omadest pisut magusamad ja osa hoidiseid on tehtud lisandite, näiteks paprika, mango või kapsaga,” iseloomustas Viilol.
Felix ostab mahlaõunu
Järgmise kuu algul alustab Felix eraisikutelt mahlaõunte kokkuostu. Ajal, kui paljudes aedades puudealused ubinatest kirjud ja need suures osas kompostihunnikusse rändavad, oleks ju õunte kokkuostu viimine igati tervitatav võimalus.
Paraku tuleb arvestada, et kui veel mõne aasta eest sõitis Felixi esindaja Eestis õunu varudes ringi, siis nüüd peaks ubinad ise Põltsamaale viima. Väikseim ostetav kogus on 500 kilo, mis teeb umbes kümme kartulikotitäit. Kel kodu ümber suurem õunaaed, ei ole säärase koguse kotti pistmine probleem, kuid Viilol soovitas pigem naabritel koostööd teha. Nii tuleb transport mõistlikuma hinnaga.
Mahlaõunaks pakutavad ubinad ei pea olema just kõige ilusamad, aga mädanenuid hulgas olla ei tohi. Sordieelistusi kokkuostjal pole.
Inimeste huvi õunamüügi vastu on Viiloli sõnutsi suur ja paljud on oma müügisoovist juba teada andnud. Ettevõttel on kavas varuda vähemalt 300 tonni õunu.