Loomad kipuvad sügisel teele

Sügisesel jahihooajal kohtab maanteedel ärevusse aetud põtru, kellega kokkupõrge võib autos sõitvatele inimestele eluohtlik olla. Kui üks loom juba üle tee läheb, siis suure tõenäosusega võib kohe teinegi järgneda. Foto: Peeter Langovits/ Postimees

Viimastel nädalatel on maanteel liialt sageli silma jäänud rataste alt läbi käinud karvakerasid. Nii tasubki autojuhtidel sügisel pilk ka teelt kõrvale suunata, et vältida kurbade tagajärgedega kohtumisi metsloomadega.

Sellel, et praegusel aastaajal satub tavapärasest enam loomi teele, on üsna mitu põhjust. Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi rääkis, et mitmel loomaliigil on käsil ränne oma talvituspaikadesse. Näiteks saab peagi ümber kahepaiksete ränne talvituskohta.

“Konnad ja kärnkonnad ei ela aasta ringi samas kohas, nad koevad ühes, suve veedavad teises kohas ja sügisel rändavad oma talvituspaika,” selgitas Talvi. “Mulle endalegi jäi läinud nädala lõpul Pärnumaa teedel silma üsna palju konnasid.”

Teiseks hakkavad suve lõpust noorloomad järjest sagedamini iseseisvalt liikuma. “Näiteks satuvad tihti teele ja jäävad auto alla rebase-, kähriku- ja mägrapojad, aga ka noored kitsed ja põdrad, kel napib elukogemust,” loetles Talvi.

Kolmandaks paneb loomad rändama alanud jahihooaeg. Eriti paistab põtrade, hirvede ja metssigade puhul silma, et loomad on sügisel ärevil ja oma tavapärasest elupaigast liikvele aetud.

Autojuhtidelgi on oma osa selles, et nüüd varasügisel autod ja metsloomad omavahel sel traagilisel moel maanteedel kohtuvad. Ehkki väljas läheb juba varem pimedaks, pole inimesed oma suviseid sõiduharjumusi muutnud ja kihutavad edasi.

Üksi või karjaga

Paljudele loomadele on iseloomulik, et kui vanem ja julgem isend on juba üle tee läinud, järgnevad noored talle instinktiivselt ega arvesta läheneva sõiduki tuledega.

“Autojuhil tuleb alati äärmiselt tähelepanelik olla, kui üks loom on tema ees juba üle tee läinud, sest me ei tea kunagi, kas see oli karjast esimene või viimane isend. Näiteks metssigade puhul on väga tavaline, et nad lähevad riburada pidi: vana emis julgelt karja ees,” rääkis Talvi. “Alati, kui näeme, et mõni loom meie eest üle tee läks, tuleb kiirus maha võtta! Kui üks juba läks, on ülimalt tõenäoline, et neid tuleb veel.”

Samuti tasub kiirus maha võtta, kui mõni teed ületada sooviv loom autotulede vihus seisatab tee ääres, sest looma käitumine on täiesti ettearvamatu.

“Seda ei tea, kas ta jätkab oma teed või keerab tagasi,” nentis Talvi. “Paljud on kindlasti näinud, kuidas orav segaduses teel pendeldama hakkab, sama teevad sageli metskitsed.”

Enamasti on looma ja auto kohtumine teel nii ootamatu, et inimesel pole enne kokkupõrget võimalustki oma järgmist sammu läbi mõelda.

“Kui on vihmast libe või jäine tee ja tuleb valida, kas ajada väike loom alla või keerata kraavi, siis julm küll öelda, aga tuleb ohverdada väike loom,” sõnas Talvi. “Samal ajal võib põdra või metsseaga kokkupõrge autojuhile väga raskete tagajärgedega olla.”

Kui loom on siiski rataste alla jäänud, tuleb kaaluda, mida on arukaim edasi teha.

Suure looma puhul peab kindlasti peatuma ja abi otsima, et liiklusohtlik takistus teelt kõrvaldada. Samal ajal arvestades, et pimedas autot peatades ei tekitaks omakorda liiklusohtlikku olukorda.

Kuhu teatada?

Hukkunud või vigastatud suurulukist (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) tuleks teatada keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313, märkis keskkonnainspektsiooni pressiesindaja Leili Tuul.

Valvetelefoni operaator võtab ühendust kohaliku jahiseltsiga, kes surnud või vigastatud metslooma teelt ära toimetab.

Teel otsa saanud või vigastatud väikeulukitest peaks teatama maanteeinfokeskuse telefonil 1510, kust edastatakse info piirkonna teedevalitsusele.

Linna või asula piires sõiduki alla jäänud või muul viisil hukkunud loomadest võib teatada omavalitsusele, mis tegeleb kohaliku heakorraga.

Loodus teeb oma töö

Enamasti jätavad inimesed aga auto alla jäänud väikelooma teele ja sõidavad oma teed. “Väiksema looma laiba võib tee äärde lükata või, veel parem, toimetada kraavi,” soovitas Talvi. “On täiesti normaalne, kui see sinna jääb, sest nii jätkub looduse ringkäik.”

Hukkunud loom tasub teelt toimetada juba seetõttu, et korjus meelitab ligi raipesööjaid linde-loomi, kes süües ei pruugi lähenevaid autotulesid tähele panna. Nii tekib teel taas ohtlik olukord.

Tavaliselt söövad hukkunud looma ära varesed, rongad, rebased ja kährikud. “Hea, kui nad ei tule teele, vaid saavad kraavis rahulikult toimetada,” lisas Talvi.

PANGE TÄHELE!

 Kõige ohtlikum on maanteedel hommikul kella kuuest üheksani, kui liikvel on nii põdrad, kitsed, metssead kui väiksemad loomad. Samal ajal kiirustavad tööle sõidukijuhid. Teine ohtlik aeg on päikeseloojang ning mõni tund pärast seda.

 Hämaruses on suurim ohuallikas teele sattunud põdrad, kes eelistavad madalaid rabaservi, maanteeäärseid kraave ja põlluservi ja pajustikke.

 Teine metsloom, kellele meie liiklus sageli eluohtlikuks muutub, on metskits, kes eelistab niidetud heinamaade ja taliviljapõldude ümbrust.

 Metssead eelistavad joosta ööpimeduses. Neile meeldivad heinamaad, kartuli- ja viljapõllud.

Allikas: maanteeamet

 Kui märkate maanteel hukkunud või vigastatud suurulukit (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits), teatage telefonil 1313.

 Teel hukkunud või vigastatud väikeulukitest andke teada maanteeinfokeskuse telefonil 1510, kust info edastatakse piirkonna teedevalitsusele.

Allikas: keskkonnainspektsioon