Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/01/02/3650467t1hd276.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/09/15820719t1hbfa2.jpg)
“Esimesed sõnad, mis ma eesti keeles selgeks õppisin, olid need krõbedamad,” muigas täna Pärnu raekoja saalis vastsete Eesti kodanike tervitusüritusel sinimustvalge lipu saanud Märjamaal elav ukrainlane Mihhail Karpenko.
1961. aastal noorukina Eestisse elama asunud Karpenko sõnutsi jäid esimesed eestikeelsed sõnad talle külge eakaaslastelt ja võõrast keelest sai ta aru juba aastaga, sest kohalikus kultuuriruumis on tal kogu aeg olnud ümber eestlased.
“Esialgu ei tahtnud ma seda rääkida, sest pelgasin eksida, kuid sõbrad utsitasid tagant ja nii ma hakkasingi eesti keelt iga päev kõnelema,” seletas kellassepaametit pidav mees, kelle sõnutsi tunneb ta ennast tõelise eestlasena. “Mu perekond ja lapsed on kõik eestlased. Olen võib-olla isegi rohkem eestlane kui mõni teine, kes seda vastu rinda tagudes kuulutab.”
