/nginx/o/2019/04/22/11968768t1hc570.jpg)
Kui kolmapäeval seadis ameeriklasest orelimängija Cameron Carpenter Peterburis 20-liikmelise meeskonnaga üles oma elektroonilist reisiorelit, maandus ta järgmisel hommikul juba Berliinis, kus ta resideerib, võttes mõne puhkepäeva, et sel nädalal Eestisse sõita ja siin kolm kontserti anda.
Orelimängija, kes esineb 26. aprillil Vanemuise kontserdimajas, on põneva mõttemaailma ja kirju garderoobiga, tekitades konservatiivsetes orelimuusika austajates ja kriitikutes pahameelt. Ent eelmine nädal 38aastaseks saanud organist astub teadlikult julgeid samme, näitamaks sajanditevanust massiivset instrumenti küljest, mida on niisama kaua peidetud suletud uste taga.
Carpenter eelistab olla üksi, iseloomustades end erakliku inimese ja muusikuna. Ja orel? See annab talle selleks võimaluse.
Pill ei ole koostööaldis, küll mõne erandiga. Mees on isegi öelnud, et orel on nartsissistlik. “See on iseenesest nagu terve orkester,” tõdes ameeriklane, kelle arvates peitub orelis kogu muusikaline universum. Samuti on pill rohkemat kui vaid tööriist. “Mul ei ole elus olnud ühtki suurt armastust, kuid oma instrumenti saan selleks kutsuda,” avaldas mees.
See on mõistetav, sest Carpenteri pill reisib temaga koos, väiksemat tüüpi veoautos ja sõbraliku sohvriga. Ta ei istu igal kontsertõhtul võõra oreli taha, lahates ja õppides seda tundma kui uut inimest. 2014. aastal valmis muusiku isiklik reisiorel (ITO ehk international touring organ, L. V.), mis ehitatakse igal õhtul üles tema soovide järgi. Mängija ise on pilli põhiinsener.
Carpenter tunnistas, et oma pilliga on ta kui trompetist või tšellist, kelle instrument on mängijast lahutamatu. Nii ei ole orel Carpenterist eralduv vahend, vaid moodustab osa temast, täienedes ja muutudes oma peremehega koos.
Mul ei ole elus olnud ühtki suurt armastust, kuid oma instrumenti saan selleks kutsuda.
Cameron Carpenter
See annab interpreedile vabaduse, mis ei piira loometööd ega dikteeri, kus, kuidas ja millega esineda. Vabameelsuse, raamidest lahti kiskumise ja orelimängija stereotüübi lõhkumise tõttu saab ta paratamatult palju kriitikat. Sestap on talle külge jäänud hüüdnimi “orelimaailma paha poiss”. Orelil, mida teadupärast seostatakse kiriku ja vaimuliku muusikaga, on tema silmis helgem ja laiemat publikut kõnetav tulevik.
Nii äratab ta oma Swarovski kristallidega kaunistatud tantsukingade, rokkstaari välimuse ja punkarisoenguga huvi inimestes, kes muidu orelikontserti reklaamiva plakati poole ehk ei vaataks. “Paratamatult võetakse mind maailmas vastu erinevalt, sest igas piirkonnas on usuga erinev suhe. Aga ega ma tea seda tegelikult mitte kunagi enne esinemist,” märkis Carpenter, kelle arvates sõltub vastuvõtt suuresti kuulajaskonna teadmiste pagasist ja vastuvõtlikkusest. Ta tahab aga orelimuusika tõmmata lahti traditsioonide kammitsaist, mis pärsivad instrumendi potentsiaali.
/nginx/o/2019/04/22/11968766t1h85ff.jpg)
Berliini lennujaamast koju sõites jutustab telefonitoru teises otsas olev Carpenter oma pillist tõepoolest kui elu armastusest, analüüsides pikalt selle hingeelu, väärtust, tulevikku ja selle kohta käivaid eelarvamusi. Muusikut kirjeldatakse tihti kui Sheldon Cooperi (Ameerika teleseriaali “Suure paugu teooria” peategelane, L. V.) mõtlemise ja Stephen Hawkingu huumorisoonega artisti, kes teeb klassikalise muusika ligipääsetavamaks tavainimeselegi.
Carpenter küsib: “Miks peab niivõrd suursugust ja mitmekülgset instrumenti peitma kiriku laes? Ja miks hoida kinni stereotüüpidest?” Tema arvates leidub rohkelt pille, mida ühiskond valesti mõistab. Orel on esirinnas. “Oreleid on nii palju erinevaid, kuid inimeste mälus on ikka see üks teada-tuntud pilt kirikuorelist,” rääkis mees, kelle missioon on luua inimestele vanast pillist uus versioon.
Paratamatult võetakse mind maailmas vastu erinevalt, sest igas piirkonnas on usuga erinev suhe.
Cameron Carpenter
Carpenter austab klassikalist muusikat. Sellele ta vastu ei vaidle. Mängib ta Eesti kontsertidelgi Bachi, aga omas võtmes. Pigem astub ta vastu konservatiivsele mõtteviisile ja reeglitele, mis orelit vanas vormis kinni hoiavad.
Carpenteri välimus pälvib palju tähelepanu. Mingis mõttes on seegi sõnum, mis ütleb, et klassikalist muusikat ei pea mängima, kaelas kikilips ja seljas pintsak. New Yorgis maineka Julliardi kooli bakalaureuse- ja magistrikraadi omandanud Carpenter on kõrgelt haritud muusik. Nii ei saa kahtluse alla seada tema meisterlikkust.
Organist mõistis aga üsna varakult, et ei lase koolil ega ühiskonnal teha temast kedagi, kes ta ei ole. Sest muusika on muusika: see ei sõltu sellest, kas tal on jalas king või tossud, seljas maika või ülikond. “Nägin hiljuti statistikat, mis ütles, et vaid viis protsenti Julliardi lõpetajatest saab kohe töö,” mäletas interpreet, juhtides tähelepanu sellele, et muusik ei tohi olla liinitööline või nagu iga teine.
Carpenter lisas, et maailmas tuuritamine on küll tema töö, kuid muud moodi ta ei saaks ega tahakski. Oreli avastas ta väikese poisina, lapates lasteentsüklopeediat. Vaimustav oli talle pilli suursugune ehitus ja kuninglik maagia. Nii armus ta instrumenti esimesest silmapilgust.
Cameron Carpenter
/nginx/o/2019/12/20/12826405t1heee4.jpg)