Mis tunne on jätkata Eesti poliitikas pärast altvedamist presidendivalimistel? Kas hinges okast ei ole?
Muidugi olin pettunud, sest kandideerides ma küll arvestasin, et võin kaotada, kuid mul ei olnud tagavaravariante. Teistel oli, kuhu tagasi minna. Panin kõik ühele kaardile, astusin tagasi välisministri ametikohalt ja presidendivalimiste lõppedes olin töötu.
Isiklikust pettumusest saab üle, aga enam pettusin süsteemis. Kui valijamehed ei suuda viie seast üht valida, siis on see süsteem läbi kukkunud. Mina teeks nii, et enne valimiskogu välja ei saa, kui president valitud, nagu paavsti valimine. See, mis pärast hakkas, meenutas tõsielusarja stiilis “Eesti otsib naist”. Presidendivalimiste tsükkel oli väga ebaõnnestunud. Lootsin, et süsteemi muudetakse, seda ei tehtud. Nüüd on sellest taas juttu ehk presidendi otsevalimistest, kuid mina seda ei toeta. Parlamentaarse vabariigina on jõud meil paigas.
