/nginx/o/2017/11/11/7301827t1h9795.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/03/12322481t1hf5b2.jpg)
/nginx/o/2019/08/28/12507379t1hbc9d.jpg)
Kauni suveilma ja suplema kutsuva 22kraadise veetemperatuuri kiuste lehvib Pärnu rannas täna punane lipp, mis teavitab, et ujumine kujutab endast ohtu.
Pärnu supelrandades valitseb oht: sinivetikas vohab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna saabus terviseametist ametlik kinnitus, et Pärnu keskrannast leiti sinivetikaid. Suvepealinna teistest randadest (näiteks Mai, Raeküla) küll laboriproove võetud ei ole, kuid sealgi soovitab terviseamet vetteminekust hoiduda. Sinivetikas liigub tuulega ja suure tõenäosusega võib seda leiduda mujalgi. Pärnu linnavalitsuski soovitab praegu randades mitte ujuda.
Rannavalvurid märkasid Pärnu rannavanema Kalli Lombi sõnutsi sinivetikate ilminguid juba pühapäeval, terviseametile saadeti kohe vastav märgukiri.
/nginx/o/2019/08/28/12507448t1ha564.jpg)
“Analüüsi tulemusena leiti proovist massiliselt kaht sinivetikaliiki: Aphanizomenon flosaquae ja Nodularia spumigena. Viimane neist on potentsiaalselt toksiline (võib toota maksamürke ehk hepatotoksiine), põhjustades pikemal kokkupuutel ja vee allaneelamise korral raskeid terviserikkeid. Suures koguses sinivetikaid sisaldava vee sattumine organismi võib esmaste sümptomitena kutsuda esile kõhuvalu, -lahtisuse, oksendamise, suuvillid, kuiva köha ja peavalu,” teatas Tartu ülikooli mereinstituudi teadur Andres Jaanus linnavalitsusele. Eriti tähelepanelik tasub olla lastel ja nõrgema tervisega inimestel.
/nginx/o/2019/08/28/12506613t1h96ed.jpg)
Jaanuse sõnade järgi pole sellises vees supelda soovitatav. “Kas vees on suures koguses sinivetikat, saab hinnata läbipaistvuse järgi. Kui umbes meetrisügavuses vees seistes ei näe oma varbaid ja samal ajal puudub lainetus või muu häiriv tegur, mis merepõhjast setteid üles tõstab ja sellega läbipaistvust vähendab, on suure tõenäosusega tegu mikrovetikate massesinemisega,” selgitas ta.
/nginx/o/2019/08/28/12507387t1h0aa4.jpg)
Linnavalitsuse tellimusel paigaldatakse kõigisse Pärnu supelrandadesse hoiatavaid eesti- ja ingliskeelseid sildid ning vetikaproovid võetakse ka Valgerannast. Sinivetikaohu taandumisest annab linnavalitsus eraldi teada.
Kuigi vetelpäästetornis lehvis hoiatav punane lipp, oli rannas näha nii mõndagi suplejat. Pärnu G4S rannavalve vetelpäästjate vahetusevanem Kristiina Liik rääkis, kuidas mõned inimesed ei hooli, et meri sinivetikatest kubiseb. “Küsima on tuldud palju, aga tuleb ette, et inimesed teavad, aga lähevad ikka ujuma,” ütles ta. Alguses üritasid vetelpäästjad inimesi ka eraldi hoiatada, aga mida aeg edasi, seda rohkem rannalisi saabus ja kõigile ei olnud võimalik üle seletada.
Sinivetikamürgistuse tunnused:
Mürgistuse võib saada ainult suu kaudu, neelates alla suures koguses sinivetikarikast vett. Läbi naha mürk ei tungi, kuid tundlikumatel inimestel võib see vetikas põhjustada nahalööbeid, silmade kipitust, nohu.
Mürgistuse sümptomeid:
- naha ja silmade punetus;
- halb enesetunne ja kõhulahtisus;
- palavik, nohu ja köha;
- lihasevalu;
- huulte kipitamine ja pragunemine;
- tasakaaluhäired.
Mürke sisaldav vesi ohustab loomigi. Koertel piisab mürgistuse saamiseks karva lakkumisest pärast sinivetikaid sisaldavas vees ujumist. Vetikamürgistuse saanud koer sageli oksendab, ka silmad võivad olla põletikulised.
Andmed: terviseamet
Kui rannalistelt küsida, miks nad ujumas käisid, ei tundu, et sinivetikas kedagi hirmutanud oleks. “Ütlesin poisile, et ürita pead mitte vee alla panna ja vett mitte suhu võtta,” rääkis lapsevanem Jaana, kes oli pojaga ujumast naasnud.
Välisturistides võib punase lipu lehvimine samuti segadust tekitada. “Minu arvates võiks suuremad sildid väljas olla, mis vetikate eest hoiataks,” mainis soomlane Jussi, kes oli parasjagu vette minemas. Kell kaks pärastlõunal hoiatavaid silte keskrannas veel ei olnud.
/nginx/o/2019/08/28/12507449t1haf73.jpg)
Kaldale uhutuna on sinivetikad äratuntavad sinakasrohelise õhukese kihina liival või kividel. Jälgida tuleks tuule suunda, millest sõltuvalt vetikakogumid kas kuhjuvad randa või kantakse sealt eemale.
Tegu võib olla sinivetikaga kui:
- On hilissuvi – juuli, august.
- Vesi on silmaga nähtavate “helvestele” tõttu värvunud kollakaksroheliseks.
- Vesi ja kaldaäär on kaetud tiheda rohelise või sinakasrohelise massiga.
- Värviandja on nii väikeste mõõtmetega, et ei püsi näiteks vette pistetud oksal.
- Veel on kopituse lõhn.
Sinivetikate esinemist saab ka ise testida.
Klaasitest
: täida klaas vetikarikka veega ja lase sellel seista vähemalt tund aega. Kui pinnale tõusevad rohelised osakesed, on tõenäoliselt tegemist sinivetikatega.
Pulgatest
: proovi tõsta vetikaid pulgaga. Kui vetikad jäävad pulga külge kinni, siis ei ole tegemist sinivetikatega. Kui vetikad pulga külge kinni ei jää, siis on tegemist sinivetikatega. Sinivetikaid pulgaga veest välja tõsta ei saa.
Andmed:
terviseamet