Oga Arno värvikas lambakari voolab üle tee

Linaküla vahel lähevad Oga talu villakasuka kandjad üle tee, justkui voolaks seal lambajõgi. Foto: Urmas Luik

Linaküla lõunaotsas avab Oga Arno kodu pool teed aediku ja veab teisest küljest lahti laudadest löödud värava, mis avab umbkaudu 300pealisele lambahulgale tee mereäärsele karjamaale.

“Tillu-tillu-tillu!” hüüab Arno, aga mitmevärvilise villakasuka kandjad oleksid nagu maa külge naelutatud ja kõõritavad justkui käsu “paremale vaat!” peale suunas, kus tee peal seisab neile tundmatu takistus. Kuni lambaaju raalib, millega tegemist, taganeb “takistus” sammhaaval viisakasse kaugusesse ja siis hakkab määgiv jõgi voolama üle külatee. Heledad, mustjad, pruunid kogud hajuvad laiade sarapuupõõsaste vahelt söömamaale. Täitma riiklikult tähtsat ülesannet: hooldama pärandkooslusi.

Juhtub sedagi, et juhtoinas murrab mitme kilomeetri pikkusest võrkaiast välja ja toob peremehele pahanduse kaela, kui võõras õmbuaidõs (kihnu keeles õunaaias) maiustamas käiakse.