Mullu novembris kirjutas Pärnu Postimees, et 356 õndsakest puhkab Pärnu jõe kaldal looduskaunis paigas mändide all otsekui eikellegimaal. Tõepoolest, Tammiste hooldekodu asub Pärnus ja see on linna asutus. Paik, kus puhkavad hooldekodu kunagised elanikud, jääb umbes poolteise kilomeetri kaugusele Tori valda. Maa kuulub riigile.
Mainitud asjaosaliste hulgas valitses tookord teadmatus. Keegi ei kiirustanud ajahambast puretud platsi eest hoolitsemist enda kohustuseks võtma. Peale selle pole seniajani teada, kelle korraldusel hakati sinna üle poole sajandi tagasi lahkunuid matma. Tegemist on mitteametliku matmispaigaga.
Tammiste hooldekodu juhataja Riido Villupi selja taga on aga raudkapp, kus mitme luku taga on paberid haudade asendiplaani ja maetute andmetega. Siinkirjutaja palvel kapi avanud juhataja sõnutsi maeti esimene hooldekodu asukas sellesse metsa idüllilisele männihõngulisele jõekaldale 1961. aastal. Sellele järgnes veel 355 matust, neist viimane 2011. aastal.
Seni on platsi jõudumööda niitnud hooldekodu töömehed. Villupi sõnutsi vabatahtlikult, kuna eelarves pole asutusele selleks raha eraldatud.
Väärib märkimist, et tegemist pole mingi hirmsa paigaga. Kuigi siin on käidud aeg-ajalt niitmas, lokkab puitaiaga piiratud alal praegu lopsakas tumeroheline muru. Läbi puukroonide pressivate valgusvihkude maapinnale kujundatud päikeselaikudel kiiguvad sõnajalad. Siin-seal kasvavad prisked seened. Eemalt vaadates, aga ka drooni lennutades ja platsi ekraanilt silmitsedes ei saa arugi, et platsil on hauad, kuna kääpad on enamjaolt maa alla vajunud.