Vibutootja Falco varustab vibusportlaste paremikku

Vibutootja Falco juht Siim Talmar näitab ettevõtte peamist tootmisartiklit pikkvibu. Talmari käes olev mudel on valmistatud Lõuna-Ameerikas kasvavast cocobolo’st ja Karjala kasest. Nool, millel ots veel teravaks tegemata, on seedripuust. Foto: Urmas Luik

Tuleval aastal tähistab oma veerandsaja aasta juubelit Eesti ainus vibuspordivarustuse tootja Falco. Pärnu väikeettevõte, mille tehtud vibude, noolte ja ambudega on tiitlivõistluselt medaleid nopitud Euroopast maakera kuklapooleni.

Falco tulundusühing, mis oli üks paarikümnest esimesest taasiseseisvunud Eesti eraettevõttest, asutati 1988. aasta jaanuaris ja selle sünd oli mitmeti seotud suusavabrikuga Visu.

Üks Falco asutajaid Siim Talmar, kes 1986. aastal lõpetas Tallinna polütehnilise instituudi puidutöötlemise eriala diplomitööga suuskadest, asus Viisnurga stipendiaadina tööle Visu suusavabrikusse.

Eesti vibukoondisesse kuulunud Talmarit innustas oma tootmisfirmat looma Eesti vibuspordi algataja Aksel Randmer. Väga praktilisel ajendil: vibuvarustust oli vähe saada ja aeg oli jõudnud turumajanduse väravasse, mis tähendas, et inimesed võisid kooperatiive luua ja ise tootma asuda.

Tõtt öelda oli alustava vibuettevõtte näol tegu ajaloolise järjepidevuse hoidmisega, sest 1960–1970ndatel valmistas Pärnus vibuvarustust kohalik metsakombinaat.

Pikkvibu tõi pöörde

Visu kõrval vibude tootmise ellukutsumist toetas tõik, et suusk ja vibu on ülesehituselt sarnased: mõlemad on puit- ja plastkihtidest kokku liimitud.

“Esimesed kümmekond aastat olime väikestviisi tootjad,“ meenutab Talmar Falco algust. „Enne ja pärast põhitööd Viisnurgas nokitsesime kõrvalt vibusid teha. Alustasime sportvibudele vibukaarte ehk -õlgade tootmisest ning edaspidi tegime valmis terved vibud.“

Pikkvibust, mis praegu Falco peamine müüginumber, ei teatud siis Eestis midagi.

Muutuse tõi 1997. aasta, kui Emajõe Suveteater tellis välilavastuse “Robin Hood“ tarvis Falcolt klassikalisi pikkvibusid ehk longbow’sid.

Suvetükile meisterdati kümmekond säärast ja mõned tehti prooviks ka Soome, kuna üle lahe müüdi oma vibukaari juba varemgi.

Et pikkvibust sestpeale Falco leivanumber kujuneb, ei osanud pärnakad arvata. Läbimurde tõi Soome vibusportlase Euroopa meistri tiitel maastikuvibulaskmises 1999. aastal.

“Meie ei teadnud, et ta meie vibu kasutas, ega saa öelda, et meistritiitel meile kohe suure müügiedu tõi. Ent tasapisi hakkas seejärel nii minema, et tegime pikkvibusid üha rohkem, ja nüüd enamjaolt neid teemegi,” sõnab Talmar.

Kuid Falco kaubamärgi alt tuleb ka ammuvarustust ja vibunooli. Nooli nagu vibusidki on palju ja mitmesuguseid. On näiteks süsinik- ja alumiiniumnooled, ent enim tehakse Pärnus just traditsioonilisi, seedripuidust ja kalkunisulgedega nooli pikkvibu tarvis.

Igal tipplaskjal on oma kindel noolte kaal ja jäikus, sulgede lõige ja värvikombinatsioon. Sadade Itaalia, Belgia, Soome, Rootsi, Prantsusmaa ja teiste riikide paremate laskurite noolte andmed on Falcol arhiivi talletatud. Kui tuleb tellimus, on kohe teada, milline värvigamma ja omadused uuesti käiku lähevad.

Talmar ei tee saladust, et võistlusnoolte tootmises on väike Pärnu ettevõte Euroopas juhtpositsioonil.

Ülejäänud vibuvarustuse osas peab Talmar Falcot omal alal keskmise suurusega firmaks. Väiksemaid tegijaid leidub maailmas üksjagu, enamik neist produtseerib aastas alla 100 vibu, mõni piirdub vaid paariga. Masstoodangust tuleb vibusid Hiinast ja Lõuna-Koreast, aga mida nõudlikum ja parem laskja, seda olulisem on, et laskeriist oleks laskurile isiklikult tehtud.

Hea vibu on meistriteos

Kui kõrvutada jällegi suuski ja vibusid, siis olümpiavõitjaks tullakse tehaseliinil sündinud suuskadel, millele viimase lihvi annavad määrdemeistrid, ent algusest lõpuni suusapaari tänapäeval meistri käsi enam valmis ei tee. Vibu puhul seevastu on konkreetne meister laskeriista sünnil oluline argument. Nõnda võib Talmarit ja tema kolleege vibumeistreiks nimetada.

„Võhik ei saa vibu teha,” teab ekskoondislane omast käest. “Hea vibu oskab teha inimene, kes on ise lasknud. Ainult nii saab sportlasel vibu vastu usaldus tekkida.”

Falco suudab praegu aastas toota 1500 vibu ja 400–500 ammukaart. Neist eksporti läheb 70–80 protsenti.

Talmar tunnistab, et nooli jõuab Falco kümmekond töötajat, kellest kaks ongi puhtalt noolemeistrid, teha just nii palju, kui nõudlust on.

“Vibude osas oleme pidevalt ajast maas, neid tahetakse meilt rohkem, kui teha suudame,” avaldab Talmar ja lisab, et vibuvarustus võib eestlasele näida sesoonsena, ent tegelikult pole seda.

Et Falco müüb paljudesse riikidesse, kus vibu saab aasta ringi väljas lasta, nagu Lõuna-Euroopa maad, Uus-Meremaa, Austraalia ja Brasiilia, on hooajalisus ettevõttele ammugi eilne mõiste.

Kui kevadsuvine aeg vibuvarustuse minekut mõjutab, siis vaid Eestis ja Põhjamaades. Siingi harrastatakse vibusporti üha enam. Sagedaste võistluste kõrval proovitakse laskmist spordi- ja vabaajakeskuste viburadadel ja turismitaludes. Aiva popim on võtta vibulaskmises üksteiselt mõõtu üritustel või miks mitte koduhooviski.

Talmari sõnade kohaselt pole vibusport üle mõistuse kallis ala. Baaskomplekti, kuhu kuuluvad pikkvibu, nooled, märklaud, käe- ja sõrmekaitsmed, saab kätte 200 euroga.

Kallimate longbow’de puhul tuleb ainuüksi vibu puhul arvestada vähemalt 400–500 euroga.

Eksootiline väärispuit

Hinnaliseks teeb need spordiriistad väärispuit. Kalleim vibumaterjal on kahtlemata sitikmust eebenipuu, mille kuupmeeter maksab 16 000 eurot.

Võõraid imeliike, millest kuulnudki pole, leidub Falcol uhkeldamiseks üksjagu.

Näiteks Lõuna-Ameerikas kasvav cocobolo, mis muide, üks põhilisi vibumaterjale, mida Falco kasutab. Tarvitusel on ka palisander, zebrano, Karjala kask, wenge. Eksootilisematest veel bocote ja puhta oranži tooniga puit nimega padouk.

Samamoodi kui suuskade puhul pannakse vibud kokku mitmest kihist, ent kui suuski valmistatakse puidust, klaasplastist ja polüeteentallast, siis Falco kasutab klaasplasti kõrval palju süsinikplasti. Viimasena mainitu on küll tunduvalt kallim, ent materjali elastsusomadused teevad klaasplastile mitu korda ära.

Ja peale selle, et vibuks paslik puit peab olema kõva ja raske, olgu lasketarvik silmale kena vaadata. Näiteks on eksklusiivsemad Falco mudelid saanud endale kaunistuseks peale Põhja-Ameerika farmides kasvatatud lõgismadude nahad.

Talmar on küll pidevalt kursis vibuala tiitlivõistluste ja neil kasutatavate spordivahenditega, ent järg Falco vibudega võidetud medalite täpsel saldol on tal käest – neid on nii rohkesti. Pole ka ime, kui nii EM- kui MM-võistlustel on Falco vibud-nooled paljude riikide koondistel ja näiteks ammulaskmise MMil tehakse meeste- ja naisteklassis vähemalt kolmandik laske Pärnust tulnud ammukaartega.

Kui võtta kokku eri võistlusklassid, ulatub Falco vibude medaliskoor julgelt 100ni.

Viimasel paaril aastal on Falco käive püsinud 300 000 – 350 000 euro ligi, 2012. aastalt ootab Talmar käibe kasvu vähemalt veerandi võrra.

“Me massi peale ei kipu, sest ainueesmärk pole koguseliselt ja rutiinselt palju toota, vaid toota hästi ja asju, mis meile endalegi huvi pakuvad. Mida kliendikesksem ja individuaalsem tellimustöö, seda huvitavam meile,” sõnab Talmar.

Trikilaskurid Youtube’is

Falco toodang läheb enamikusse Euroopa riikidesse, USAsse, Brasiiliasse, Austraaliasse ja möödunud aasta algusest Uus-Meremaale. Lähiajal jõuab esimene partii vibusid Lõuna-Aafrika Vabariiki.

Prantsusmaal on aastaid eksisteerinud koguni Falco vibude teemaline foorum. See annab tunnistust, et Falco toodangul on kujunenud kindel kasutajate hulk, kes iga uue soetatud mudeli üles pildistab ja foorumis hobikaaslastega kogemusi jagab.

Internet on end turustamisel tõestanud ka videokeskkonna Youtube näol. Kogu maailmas leidub hulgaliselt trikilaskureid, kes vibuga kõikmõeldavaid osavusesinemisi korraldavad. Nõnda tellis soomlasest trikilaskur Falcolt vibu, millega oleks hea hobuse seljas ratsutades täpsuslaske teha. Nagu näiteks küünlaleeki noolega kustutada või esimesele noolele teine täpselt tagant sisse lennutada.

Talmari sõnade järgi on sellistes hobu seljast laskmistes kõvade tegijatena tuntud ungarlased, ent soomlane traditsioonilist Ungari vibu ei soovinud.

“Tema tahtis sellist vibu, nagu vanasti indiaanlastel oli. Tellis meilt cocobolo-puidust lühikese, lastevibu mõõtu vibu, aga küllalt võimsa,” kirjeldab Talmar. “Tegimegi sellise ja nimetasime mudeli Stormiks. Soomlane pani Storm-vibuga tehtud laskmistrikid üles Youtube’i.”

Videod levisid netis kui kulutuli ja soomlase klippidest innustust saanuna tuleb nüüd Falcole Stormi tellimusi nii Taiwanist, Brasiiliast, Kanadast, USAst kui Euroopast.