Lihula lasteaias lapsi mõnitanud, solvanud ja löönud Kaie Raudkivile on kohus määranud kriminaalkaristuse, kuid lapsevanematele ei anna ikka rahu, kuidas sai kõik see, mis uurimistoimikusse tunnistajate ütluste järgi kirja pandud, nii pika aja jooksul toimuda.
“Kui väärkohtlemise probleem on olnud teravalt üleval juba varem, miks sellega varem ei tegeldud? Miks jäeti tööle asutuse direktor, kes oli probleemi olemusest ammu teadlik? Miks oli vaja seda õpetajat kaitsta ja laste kannatusi alahinnata?” tõstatas Lihula lasteaias käiva lapse vanem küsimused, millele selget ja ühest vastust pole tänini.
Märtsi lõpus jagasid kuus lapsevanemat Lääneranna vallavalitsuse lastekaitsespetsialistiga muret oma laste pärast, kes käivad Lihula lasteaias. Probleemide algallikaks nimetasid nad õpetaja Kaie Raudkivi, kelle sobivust hinnata paluti. Mitme vanema väitel on lasteaias juba 1988. aastast töötanud Raudkivi käitunud lastega ebakohaselt juba varemgi kui hilisema uurimise ajal kaardistatud umbes kahe ja poole aastases ajaaknas.
Mitu vanemat on kinnitanud, et lasteaia juhatajale, vahepealsete sündmuste tõttu novembri lõpus lahkumisavalduse esitanud Anne Ööpikule käidi Raudkivi ja laste probleemsetest suhetest korduvalt rääkimas, kuid lahendus oli alati ühesugune – võimalusel viidi lapsed üle teise rühma ja Raudkivi jäi puhtaks kui prillikivi. Ööpik omakorda eitab tänini, et oli Raudkivi “kasvatusmeetoditest” teadlik.
Lihula lasteaias käivate laste vanemate jutu järgi oli Raudkiviga väga raske sel teemal rääkida, sest järgnenud on veel suurem kiusamine. Isegi kui vanem on kuulnud, kuidas Raudkivi lapse peale karjub, vastanud Ööpik, et “tegu ei ole Kaie kõnepruugiga” ja et “sa mõtled üle”.
"Oleme kõik korduvalt kuulnud, kuidas lapsed meiega manipuleerivad, kuidas meie kodune elu pole korras ja kui tore ja südamlik on Kaie ja et lastel tuleb temaga kohaneda ja harjuda. Mitmed lapsevanemad käivad tema tekitatud emotsionaalsete traumade tõttu spetsialistide juures," kinnitasid lapsevanemad Lääneranna vallavalitsusele tehtud pöördumises.
“Minu laps käis mõni aasta tagasi Raudkivi rühmas ning see kogemus oli ebameeldiv nii lapsele kui ka mulle,” rääkis Kadri (nimed siin ja edaspidi muudetud – toim). Tema sõnutsi oli lasteaeda minek igapäevane võitlus, millega kaasnes hüsteeriline nutt. Laps ei julgenud vanema väitel lasteaias isegi tualetis käia, kuid miks, jäi lõpuni selgusetuks.
Jaana ja Kert, kes saatsid oma silmatera sügisel lasteaeda, et ta rohkem omaealistega suhtleks, said samuti üsna kiiresti õudusunenäo osaliseks. Nende laps hakkas öösiti voodisse pissima ja rääkis kodus, et kasvataja olevat lubanud ta suu plaastriga kinni panna. Mida aeg edasi, seda sagedamaks muutusid hommikused oksendamised enne lasteaeda minekut, ning kui poeg koju jõudis, märkasid vanemad enda sõnutsi, et tal on väga suur isu – selgus, et laps pole nädalaid lasteaias midagi suu sissegi võtnud.
Kui lapsevanem pärast kahtlusi ise pealt nägi, kuidas Raudkivi tema rivis trüginud lapse randmeist haaras ning teda tõukas, läks vanem juhataja juurde. Toetust ja abi tema kinnitusel sealt aga oodata ei olnud, mistõttu ema lahkus lapsega lasteaiast päeva pealt.
Pärast lastepsühhiaatri külastamist otsustas Jaana lasteaiale uue võimaluse anda, sel korral juba teises rühmas. “Nemad tegid meie lapsest õnneliku lapse!"” Küll aga jäi emale kripeldama, et uue rühma õpetaja sõnas, et see olevat olnud õudne, kuidas tema lapsega enne käituti. “Kui kõik nägid, siis miks lasti sellel toimuda? Mis lasteaias tegelikult toimus?”
Gerli, kes läks juhatajale kurtma, et tema laps kardab Raudkivi ega taha seetõttu lasteaeda minna, sai enda jutu järgi Ööpikult vastuseks, et laps vajab harjumist või üritab manipuleerida. Raudkivi on hea pedagoog ja kõigile õpetajatele mentoriks, lisanud juhataja.
Kui kõik nägid, siis miks lasti sellel toimuda? Mis lasteaias tegelikult toimus?
“Laps nuttis ja värises ning ütles, et ei taha minna lasteaeda. Kui ta nägi läbi ukseklaasi, et Kaie on kasvataja, valgusid tal silma pisarad ja ta kartis meeletult,” meenutas Gerli.
Tema sõnutsi karistas Raudkivi lapsi selle eest, kui nad töövihikus, meisterdamisel või joonistamisel midagi valesti tegid. “Tuli välja, et karistuseks on löömine vastu pead. Ta olevat löönud nii, et näpud läksid silma. Löömist olevat olnud mitu korda,” vahendas ta lapselt kuuldud juttu. Vaimne terrorgi olnud väga hull – peale löömise oli Raudkivi last valesti kirjutamise pärast teiste laste ees avalikult alandanud.
“Kui Kaiet ükskord tänaval eemalt nägime, laps kangestus. Ta küsis, kas ma nägin, kes seal oli. Ütlesin, et nägin, ja uurisin, mis tundeid see tekitas. Ta vastas, et löömine tuleb meelde. Seda laps ju ei mõtle välja, see ei ole manipulatsioon,” rääkis lapsevanem.
Lasteaia õpetajatega kõneldes selgus, et üks neist öelnud kunagi direktorile, et läheb töölt ära, kui teda Raudkivi rühmast teise rühma ei viida, sest ta ei suuda vaadata pealt, kuidas too lastega käitub. Teine töötaja jälle lubanud päevapealt lasteaiast töölt lahkuda, kui direktor ta Kaie rühma tööle paneb.
“Selline vale ja jaburus … Ma ei taha mitte midagi kommenteerida,” põrutas Raudkivi kommentaaripalve peale.
Juhtumi uurimise ajal abivallavanem olnud Ene Täht nentis, et tegu ongi sõna sõna vastu juhtumiga, praeguseks on aga asjatundjad oma töö teinud ja karistus määratud.
Kohtutoimikust nähtub, et Raudkivi veeretaks kogu süü hoopis vanemate peale. Näiteks räägib ta ühe lapse puhul, et kuna ta on kodus kolmest lapsest keskmine ja peres valitsevat täielik vabakasvatus, pole laps midagi tegema harjunud.
Teisegi lapse muredes võis Raudkivi sõnutsi süüdi olla just lapsevanem, kes oma last kodus n-ö tuupimise meetodil õpetas – lasteaias tekkinud konfliktid just seetõttu, et laps ei osanud asju teistmoodi teha. Kolmanda lapse vanemad Raudkivi väitel teda ei salli – tema arvates ei tahtnud laps lasteaeda minna mitte hirmust õpetaja ees, vaid kuna pereisa on töö tõttu tihti perest eemal ja kui ta siis koju tuleb, tahab laps kaotatud aega tasa teha. Neljandal lapsel on Raudkivi hinnangul autistlikud jooned ja kui keegi talle pihta läheb, tundub see talle löömisena.
Laps nuttis ja värises ning ütles, et ei taha minna lasteaeda.
Küll aga tunnistab õpetaja süüd ühes intsidendis. “Poistel oli komme üksteisel WCs uksi lahti tõmmata, tagudes teisi tagumikku jms. Sellest sai laste ja vanematega vesteldud, kuid midagi ei muutunud. Lõpuks ühel päeval olin ma rühmas tööl, oli lõunaaeg. Osa lapsi viibis tualetis ja osa sõi, osa viibis magamisruumis. Sel päeval oli puudu õpetaja abi, töö ja kiirus kasvas üle pea.
Lapsed olid rahutud, väsimatud, ei allunud minu korraldustele ja kuuldes tualetist järjekordset lapse kaebamist ja kisa, tabasin järjekordselt poisi seina alt piilumast teise lapse pissimist ja ütlesin talle, et kaua võib, millal see ära lõpeb, ja ütlesin, et tule siia ja näita, mis sul on teistmoodi kui teistel poistel."
Raudkivi viis poisi magamisruumi teiste ette ja tõmbas ta pealmised lühikesed püksid maha, kuid aluspüksid jäid jalga. “Sain kohe aru, et olin käitunud väga-väga valesti, aga lihtsalt katus läks sõitma. Selline käitumine lõppes päevapealt.”
“Mina ei oska seletada, miks mind kahtlustatakse laste füüsilises väärkohtlemises. Minu psühholoog arvab, et asi on selles, et lastevanemad on kadedad, et sain Pärnumaa aasta õpetajaks, ning seal taga võivad olla isiklikud põhjused perekondadega,” juurdles Raudkivi uurimise käigus tunnistusi andes.
“Ma ei saa kogu aeg rühmas arvestada erivajadustega lastega, ma ei kasvata lumehelbekesi, vaid normaalseid inimesi, kes saaksid ise koolis hakkama ja leiaksid asjadele lahendusi oma peaga mõeldes. Ma pole lapsi peksnud, ma ei ole kurjategija, psühholoogi arvates olen ma lapsi liiga isiklikult võtnud ja võtnud vanemate vastutuse enda kanda. Tean, et üle poole vanematest vajaks ise psühholoogilist abi.”
Minu psühholoog arvab, et asi on selles, et lastevanemad on kadedad, et sain Pärnumaa aasta õpetajaks.
Kaie Raudkivi
Kuigi Raudkivi pärjati mullu aasta õpetaja tiitliga, teised lasteaia õpetajad seda teinud ei oleks. “Lasteaias oli meil väga suur vaidlus, et Kaie tüüpi inimene ei tohiks olla aasta õpetaja. Pedagoogikanõukogu otsustas, et Kaiet ei esitata, aga seda ikkagi tehti. Täpsemalt otsustas meie lasteaia juhataja ta esitada, kuigi enamik õpetajaid oli selle vastu,” rääkis üks Lihula lasteaia õpetajatest, kelle sõnutsi ei ole endine kolleeg just parim suhtleja. Ta lisas, et kuigi Raudkivil on väga palju häid omadusi ning ilmselt oli ta üks haritumaid õpetajaid lasteaias, ei oska ta õpitut kuidagi heatahtlikult ellu viia.
Lasteaia juhatajal Ööpikul ning Raudkivi rühma abiõpetajal jagub talle aga ainult kiidusõnu. Mõlemad ütlevad justkui ühest suust, et pigem on Raudkivi vanemate jaoks ebamugav – sunnib neid enda rutiinist välja tulema, et nad rohkem oma lastega tegeleksid. “Kaie ei ole kuri õpetaja, vaid nõudlik õpetaja, ja sellel on suur vahe,” nentis abiõpetaja.
Abivajavast lapsest teata kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, hädaabinumbril 112 või lasteabitelefonil 116 111.
Lihula lasteaia hoolekogu koosolekul 17. novembril küsiti Ööpikult, miks sai hoolekogu Raudkivi süüdimõistvast kohtuotsusest teada meedia vahendusel, mitte juhatajalt. Ööpiku väitel ei olnud tal võimalik hoolekogu otsusest teavitada, kuna luges ka ise selle kohta alles ajalehest. Juhataja jutu järgi eraldi teavitust Raudkivi süüdimõistmisest lasteaia juhtkonnale ei laekunud. Peale selle kinnitas Ööpik, et kõiki edasisigi süüdistusi Raudkivi vastu luges ta ajakirjandusest.
Nüüd on teada, et hoolimata vanemate kaebustest ei ole Ööpik Raudkivile aastate jooksul ühtegi märkust või noomitust teinud.
Hiljuti Lääneranna vallavanema ametikohale asunud Ene Täht avaldas lootust, et kired lasteaia ümber vaibuvad, sest õpetajale on karistus määratud ja lasteaia juhatajagi paneb ameti maha.
“See, mis oli enne, oli enne, kuid nüüd tuleb puhtalt lehelt edasi minna. Juhtunust on lasteaial plekk küljes, aga ma loodan, et leiame sinna uue tubli ja ambitsioonika juhataja,” lausus vallavanem.
Õiguskantsleri laste ja noorte õiguste osakonna juhataja Andres Aru ütles, et igal inimesel, sealhulgas lastel, on õigus kehalisele puutumatusele ja oma väärikuse austamisele.
“Lapse igasugune väärkohtlemine, sealhulgas alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine on keelatud. Inimene, keda on karistatud lapse kehalise väärkohtlemise eest, ei tohi lastega töötada, kuni tema karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud.”
Aru sõnutsi on arusaadav, et paljudel õpetajatel on suur töökoormus ning pingeolukorras võib mõnikord olla keeruline oma käitumist valitseda, ent stressirohke töö ei õigusta siiski lapse löömist.
Ta lisas, et lapse suhtes lubamatut käitumist märgates ei tohi seda mingil juhul maha vaikida, isegi mitte siis, kui see, kes lapsele liiga tegi, on hea kolleeg.
“Laste turvalisuse eest lasteaias või koolis vastutab asutuse juht. Lasteaia või kooli juhi tegevusele saab hinnangu anda lasteaia või kooli pidaja, munitsipaalasutuste puhul on selleks linna- või vallavalitsus,” lausus Aru.
