Kohaliku toidu tooks linlaste lauale aastaringne taluturg

Rohelise jõemaa koostöökogu tegevjuht Merle Adams võtab Selja meierei kaupluses külmikust välja pirakad võipakid. “See on päris ja kohalikku päritolu või. Küllap ostaks Pärnu inimenegi taluturult oma kodukandi võid,” usub Adams. Foto: Ants Liigus

Eestis tegutseb mitu kohaliku toidu võrgustikku, millest mõnigi, näiteks mittetulundusühing Maitsev Lõuna-Eesti, on jõudnud püsiva müügikohani. Kui väiketootjatel jagub huvi, võib Pärnugi saada aasta ringi tegutseva taluturu.

Pärnu taluturu ideed oma sõnutsi “tagant tõukava” rohelise jõemaa koostöökogu tegevjuhi Merle Adamsi jutu järgi sõltub püsivalt töötava taluturu loomine eeskätt kohalikest väiketootjatest. Kui neil huvi ja tahtmist jagub, avatakse turg juba sel aastal.

“Tootja ise peab ütlema, et temal on seda asja vaja, et tarbijale lähedal olla. Kui arusaamised on teisiti, võib turg vaid mõtteks jäädagi,” kostab Adams.

Eesti toiduvõrgustikud saavad oma tegevuseks taotleda toetust Eesti maaelu arengukava Leader-meetmest. Uudis sellest, et talunikud-väiketootjad meetme toel Pärnusse taluturu võiks rajada, on sedavõrd värske, et vististi pole kõik Pärnumaa ega naabermaakondade tootjad võimalusest kuulnudki.

Iseenesest pole taluturu mõte midagi uut. Pärnakad mäletavad veel eestimaisele kaubale keskendunud ning poolteise aasta eest kahjuks uksed sulgenud Raeküla turgu.

Praegu töötab Pärnus kaks mahekauplust ja Maarja-Magdaleena gildi eestvõttel Steineri aias toimuvast taluturust on kujunenud kena traditsioon.

Eeskujuks Tartu

Seega, kogemus ja kokkupuude taluturuga on Pärnus olemas ja nüüd on võetud sihiks aasta ringi ja iga päev avatud kohaliku kauba müügipunkt.

“Oleme ikka ja jälle mõelnud, kuidas tuua kohalikku toitu tarbijale lähemale. Kuidas luua sidet väiketootja ja tarbija vahel või kuidas suures kaubamöllus eristada, et just see konkreetne toode on meie ettevõtja oma,” arutleb Adams.

Lahenduseks olekski siinsete talunike-pisitootjate toodangut pakkuv Pärnu taluturg, mis edaspidi moodustaks osa üle-eestilisest taluturgude võrgustikust. Praegu on kogu riiki hõlmav toiduvõrgustik nagu Pärnu taluturgki alles loomisjärgus.

Siiski, hoolimata idee värskusest, on mõni samm tehtud. Näiteks on otsitud inimest, kes iga päev taluturgu juhatama hakkaks.

„Minu silmad säravad, nähes seda inimest, aga tema nime veel välja öelda ei saa, sest enne äriplaani koostamist temalt jah-sõna ei saa,“ avaldab Adams.

Selgituseks olgu öeldud, et taluturg hakkab olema kaupluse moodi müügipaik. Sisult turg, aga välja näeks kui toidupood. Eeskujuks MTÜ Maitsev Lõuna-Eesti veetav Tartu Lõunakeskuse taluturg, mis korraldatud järgmiselt: tootjad-talunikud tarnivad oma kauba kindlatel päevadel turule, kus müüjad seda rahvale müüvad. Teatud päevadel on tootjad ise turul platsis, tutvustavad oma kaupa, suhtlevad inimestega.

Adamsi hinnangul on sedasorti müügikohtades nagu taluturud kohalikku päritolu toidu soetamise kõrval ääretult oluline, et tarbija ja tootja vahel tekiks usalduslik side. Vahetu kontakt on väärtus omaette ja seda suures supermarketis ei pakuta.

„Usaldatakse omas piirkonnas tehtud asja, sest toote taga on ettevõtja või -võtte lugu, mida inimene teab. Isiklik mõõde ja lugu on päris oluline. Vahel valitakse toitu ainuüksi selle põhjal,” leiab Adams.

Adams toob näiteks oma kodukaupluse Seljal, kus üksteise kõrval müügil ridamisi lähikonnas valmistatud toidukaupa: alates siinsamas Tori-Seljal valmistatud võist, kohupiimast, kodujuustust ja lõpetades Suure-Jaani vorstitööstuse frikadellide-kotlettidega. Peale teadmise, kes on konkreetse toote taga, toetab tarbija kohalikku eelistades kodukandi väiketootjaid.

Tartu Lõunakeskuse taluturu tegijatega tihedalt suhtlev Adams on valmis, et ettevõtmise ellukutsumine ei kulge konarusteta.

Kuid samuti teab ta, et kui käivitamisperioodi kivid-kännud ületatud, saab taluturust asja. Nii nagu Tartus, kus taluturg ehitati üles nullist.

“Ja nüüd, oma poolteiseaastase tegevuse järel julgevad nad öelda, et nina paistab veest välja,” sõnab Adams.

Seega pole pärnakatel vaja jalgratast leiutada, vaid õppida tartlaste läbitud kadalipust.

Kõik sõltub tootjast

Ostja kui tarneahela lõpp-punktis olija vaatenurgast näib, et mis seal siis keerulist: talunikud toogu aga kaup linna ja pangu müüki.

Selgub, et väiketootjad ei pruugi taluturule tormi joosta. Tagada kaubale püsiv kvaliteet ja suuta see tähtajaks kohale tuua pole kõigile väiketootjatele jõukohane. Just varustus- ja kvaliteedikindlus võivad saada takistuseks.

Teisalt, isegi kui talunik on harjunud oma saadusi müüma väikestes kogustes käest kätte, siis ümberlülitumine järjepidevale kindlates mahtudes tootmisele turu tarvis pole midagi ilmvõimatut, vaid nõuab üksnes sissetöötamist ja harjumist.

Et rohelise jõemaa koostöökogu seisab hea nii Pärnu-Viljandi- kui Raplamaa valdade eest, ei tõmba Adams väiketootjatest kõneldes maakondade vahele piire. Pärnumaa kontekstis loetakse kohalikuks nii Suure-Jaani kui Pärsti talunikku ja vastupidi.

Tarbijal pole ju vahet, kas kartul kasvas söögikõlblikuks Viljandi- või Pärnumaal.

Nõnda ei keskendu tulevane taluturg ainult mahetootjate produktidele. Ainus tingimus, et tooted oleks valmistanud kohalik väikeettevõtja eestimaisest toorainest.

Turg annaks seega läbilõike siinse regiooni toodetest, sealt peaks iga päev saama värskeid liha-, piima- ja kondiitritooteid, juur- ja puuvilja, mett, kuivaineid, teesid.

Adams usub, et hiljemalt sügiseks võiks Pärnus taluturg olla. Kui väiketootjad ettevõtmisega kiiremini kaasa jooksevad, ehk varemgi, kuigi tulevase taluturu asupaik on seni lahtine. „Eks me ole mitmele ruumile pilgu peale heitnud,“ nendib Adams. „Mõni koht on reaalsem kui teine.“ Kindel on vaid, et aastaringne taluturg tuleb Pärnusse kindlasti ja keegi teeb selle ära, muu suhtes annab aeg arutust.

Toiduvõrgustikud hoos

Adams ütleb, et taluturu tarvis mõeldud rahaga on nagu kevadpäikesega: soojendab küll, aga kas õue minnes tuleb mantel selga panna või mitte, ei tea. Vastuse andvat koostatav äriplaan. Rahalist katet ettevõtmisel praegu veel pole.

Niisamuti on ettevõtmise endaga. „Võib vihma käest räästa alla sattuda, kui taluturg ei käivitu nii, et ettevõtmine ise end vee peal hoiaks,“ tunnistab Adams.

Et seda ei juhtuks, peavad tarbijad tooted ja taluturu omaks võtma, hakkama sealt püsivalt ostma. Nii pärnakad kui ümberkaudsed elanikud, suve- ja talvevõõrad.

Hiljuti Tartusse kogunenud kohaliku toidu võrgustikke avakõnega tervitanud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder sedastas, et tal on hea meel tõdeda: ühistegevus saab kohaliku toidu võrgustike näol aina hoogu juurde. “Võrgustikes põimunud tootja ja tarbija vaheline usalduslik side tagab toidu stabiilse kvaliteedi. Võrgustike areng aitab omakorda vältida toidu anonüümseks muutumist,” märkis minister.

Ministri sõnade järgi on eriti positiivne, et võrgustike kaudu on võimalus tellida kohalikku talukaupa ja mahetoitu, mida kaubanduskeskustest alati leida ei pruugi. „Tarbides eestimaist toidukaupa, toetame ja hindame oma tootjaid,” tähendas Seeder.

Põllumajandusministeeriumi teatel on kohaliku toidu võrgustikud peale Pärnumaa loomisel nii Ida- kui Lääne-Viru- ja Harjumaal. Kel kohalikest väiketootjatest huvi Pärnu taluturule õlg alla panna ja oma tooteid müüa, võib endast märku anda Leader-tegevusgruppidele: rohelise jõemaa koostöökogule ja Pärnu lahe partnerluskogule.

 

Eestis tegutsevad kohaliku toidu võrgustikud

2006. aastast tegutseb Lõuna-Eesti toiduvõrgustik, kuhu kuulub 23 talunikku ja mille kaudu on muu hulgas võimalus lasteaedadel ja koolidel mahetoitu hankida.

Hoo on sisse saanud MTÜ Maitsev Lõuna-Eesti, mille väljundiks Lõunakeskuse taluturg, kus on müügil ligikaudu 100 tootja kaup. Lõuna-Eesti kõrval toimib võrgustik Saaremaalgi.

Peale selle tegutsevad kodanikeühendused Otse Tootjalt Tarbijale, mis organiseerivad kaubavahetust tootjate ja tarbijate vahel vahendustasuta, praegu on neid kolm: Raasikul, Kuusalus ja Viljandis.

Andmed: põllumajandusministeerium