Pandipakendite tagastamine läheb jõudsalt

Selline olukord on korrektselt töötava taaraautomaadi juures välistatud, sest masin nopib plasttaara muudest pakenditest välja, pressib kokku ja kukutab selleks ette nähtud kotti. Foto: Eesti Pandipakend OÜ

Ehkki plast- ja klaaspudelite ning alumiiniumpurkide ehk pandipakendite vastuvõtt on automatiseeritud, ei saa taaramasinad läbi inimkäte abita.

„Masin võtab vastu automaatselt ja ka kokku pressib automaatselt, aga kõik, mis täis saab, olgu kotid või kastid, vajab inimkätt, sest need on vaja ära vahetada,” tõdes Eero Nõgene, taaraautomaate tootva ja paigaldava Norra kontserni Eesti tütarettevõtte Tomra juhatuse liige. „Selles mõttes on masin poolautomaatne nagu pangaautomaatki: ka see ei trüki raha ise, ikka tuleb keegi ja täidab rahasahtlit.”

Taaraautomaadis, ka selles Tiina Konsumi omas, millele Nõgene käis hiljuti spetsiaalset kampaania „Aitan lapsi” annetusnuppu monteerimas, rahasahtlit pole, masin vaid väljastab tähiku tagastatud pandipakendi hinnaga.

Küll on automaadis seadeldis, mis pressib plastpudelid ja alumiiniumpurgid kokku ning kukutab need plastikaatkottidesse.

Inimeseta hakkama ei saa

Just pakendite ringipistmiseks, kui kotid täis saavad, läheb vaja inimkäsi.

„Kui nii hinnata, siis kott, millega inimene tuleb aida alla kogutud taarat tooma, on harilikult niisama suur, aga automaadi kott mahutab kordi rohkem,” seletas Nõgene. „Kuid ühel hetkel saab kott ikkagi pilgeni ja siis peab tulema inimene seda vahetama.”

Aita kuhjatavale taarale ei vihjanud rääkija niisama, vaid see illustreerib kõige täpsemalt pandipakendite tagastamise tava meil ja Skandinaavia riikides. Kui meil ongi kombeks tühjendada taarapanipaiku ehk neli korda aastas, siis põhjamaalased on selles suhtes kärsitumad ja punuvad taaraautomaadi poole lausa põhjuseta ehk meie mõistes puhta tühja kotiga.

Tegelikult on täis plast- ja alumiiniumpakendite kotid taaravastuvõtupunkti töötaja kõige väiksem mure: täis koti tühja vastu vahetamine võtab õppinud inimesel viivu.

Ehk Nõgene sõnadega: „Kotivahetus käib vilunud prouadel ja härradel võib-olla poole minutiga: tõstavad ühe välja ja teise asemele.”

Sellega võrreldes on taaraautomaadi tagaruumis hoopis tõsisem töö klaaspakenditega hakkama saamine.

Kui nutikas automaat suudab teineteisest eristada plast- ja alumiiniumtaarat ja suunata selle joonelt pressi alla, kust see omakorda kukub õigesse kotti, siis klaasiga ei saa masin hakkama.

Klaasiga on tegemist           

Võimatu on taaravastuvõtu tavaliselt ahtasse ruumi projekteerida automaati, mis suunaks ilmeksimatult õigetesse kastidesse nii klaasist ühe korra kui korduskasutusse minevad pudelid. Näiteks õlletootjatel on kirg kasutada vaid ühele firmale iseloomulikku pudelit.

Nii jõuabki klaastaara söötmisavast õkva suurde kasti: et pudelid puruks ei kukuks, vajub kasti kattev lint pudelikoormaga aina allapoole, kuni kasti põhi vastu tuleb.

Siis on tarvis kogu klaastaara – keskeltläbi pool tuhat pudelit – kärmesti õigetesse kastidesse sortida, sest kunded on ju läbematud.

„Sellel hetkel, kui masin seisab, on tagaruumis palju tööd,” nentis Nõgene. „Sellepärast üritame alati prognoosida eeldatavat mahtu, kui palju hakatakse pandipakendit tagastama, et kui palju peaks olema ühes või teises punktis masinaid.”

Paraku ei pruugi ennustuse dikteeritav automaatide hulk ja tegelikkus alati kokku langeda, sest ruumi pole.

Kork pole oluline

Nii ongi Pärnu Suurejõe Selveris kaks pandipakendite vastuvõtmise automaati, Ülejõe ja Mai Selveris aga üks masin.

Taaraautomaate paigaldava firma juhatuse liige märkis, et kui masin hakkab taaratoojaga jonnima ehk keeldub pakendit vastu võtmast, peaks inimene esmalt vaatama, mida selle tusatuju kohta ütleb automaadi ekraan. Masin on määratud vastu võtma üpris suuri koguseid ja asja ees, teist taga rikki minna ei tohiks.

Kui just keegi ei proovi masinat sundida omajoonistatud vöötkoodiga pudelit vastu võtma, mis mõneski linnalegendis väidetule vastupidi on määratud ebaõnnestuma.

Niisama alusetu on jutt, et kindlasti on tarvis enne pudeli automaati söötmist sellelt kork maha keerata. „Peaasi on pudeli originaalkuju, aga uskuda müüti, et peab olema korgita, tähendab asjata ajakulu,” ütles Nõgene.

Säästab keskkonda

Pandipakendite tagastamisega kaasneva ajakulu vähendamise olulisust toonitas ka Eesti Pandipakend OÜ tegevjuht Rauno Raal, kelle väitel 90 protsenti kogu tagastatavast pakendimassist tuleb automatiseeritud tagastusest ja vaid kümme protsenti käsivastuvõttudest.

„Käsivastuvõtu osa on aasta-aastalt vähenenud ja see on kasutusel valdavalt maapiirkondade väikepoodides, kus tagastatavate pakendite hulk on nii väike, et ei ole mõistlik taaraautomaati soetada,” rääkis Raal.

Kui tarbija hindab automatiseeritud tagastuse puhul kiirust ja täpsust – kel poleks meenutada juhtumit, kus käsitsi vastuvõtja on teda tüssanud? –, siis automatiseeritud tagastus on mugav kaupluselegi, rääkimata mastaapsemast tõhususest.

„Meie seisukohast tuleneb taaraautomaadi suurim efekt keskkonna aspektist: väga suur osa taaraautomaatidest on varustatud pressidega, see tähendab, et me veame üha vähem õhku, kui pakendid kaupluses kohapeal kokku pressitakse,” märkis Raal.

Oma väidet illustreeris ta näitega, et kui veel 2008. aastal käis nende hoovist läbi umbes 3700 rekka’t, siis nüüd pisut üle 2000.

Peale selle võimaldab taaraautomaat ellu viia heategevusprojekte, nagu “Aitan lapsi”, mille raames on läinud aasta maist tänaseni kogutud pealt 60 000 euro, mis omakorda on võimaldanud saata teatrisse üle 12 500 lapse.

Ehkki kõnealuses vallas suuri probleeme pole ja kõik sujub, algatas Eesti Pandipakend aasta alguses pakendite tagastamise võimaluste parendamiseks ja nende ühtlustamiseks tegevuskava „Eeskujulik tagastuspunkt 2012“. Selle eesmärk on vaadata üle kõik Eesti tagastuspunktid, hinnates tehniliste kriteeriumide kõrval automaatide toimivust, tagastuspunkti puhtust.

„Parimatele tagastuspunktidele on peale vastava kvaliteedimärgise välja pandud reaalsed auhinnad tagaruumis töötajatele ehk pakenditega tegelejatele,” ütles Raal. „Loodame selle esmase sammuga saada kogemuse ja leida lisamooduseid 1000 punkti töökvaliteedi ühtlustamiseks.”

Rauno Raal, Eesti Pandipakend OÜ tegevjuht:

„Seitsme tegutsemisaastaga (mai 2005 kuni mai 2012) on Eesti rahvas kogunud 1,2 miljardit ühe korra kasutatud, peale selle veel 500 miljonit korduskasutusega pandipakendit ehk kokku 1,7 miljardit pakendit.”

„Tagastusnumbrid on üsna head, Eesti rahvas on pandisüsteemi viimase kuue aasta jooksul päris hästi omaks võtnud. Kui me räägime plastpudelitest, siis tagastus on 91 protsenti, see tähendab, et igast 100 pakendist tuleb 91 tagasi.

Kui räägime ühe korra kasutatud klaaspudelitest, siis on see 75 protsenti, ja plekkpurkidel natuke alla 60 protsendi. Nii et tagastusnumbrid on päris eeskujulikud: plastpakendi puhul oleme täiesti võrdväärsed Skandinaavia pandisüsteemidega, kus tagastusnumbrid jäävad samuti 85–95 protsendi vahele.”

ETV „Osoon” 11. aprillil 2011