Malevlastel nüüd päris oma maja

Pärnumaa õpilasmaleva juhi Mati Suti kavandatud malevate majas on ruumi avarale katusealusele, nõupidamistoale, köögile, saunale, mitmele WC-le ja duššidele. Foto: Urmas Luik

Eile lõpetasid Pärnumaa õpilasmaleva vaegkuuljate rühma noored Valgeranda kerkinud malevate maja värvimist, mis ühtlasi märkis hoone esimese ehitusetapi lõppu. Päriselt valmib maja sügiseks.

Edaspidi kujuneb valminud hoonest, selle juures juba olevast telkimisväljakust ja veel kavandatavast laululavast, kaminasaalist ja palliplatsidest kompleks, kus saavad oma koosolemisi korraldada nii Pärnumaa õpilasmalevlased kui muude noorsoo-organisatsioonide liikmed. Aga seal võib teha näiteks matka- või kunstilaagreidki: paik on selleks suurepärane.

„Eks ta tera haaval eri projektide ja fondide toel on tulnud: näiteks tänased värvijadki on siin tänu Eesti-Hollandi heategevusfondile Päikeselill,” märkis Sutt ehituse rahaallikate kohta. „Kogumaksumust on vara küsida, kuid kui hakkan taotlema kasutusluba, eks ma siis pea numbrid kokku võtma.”

Niipalju oskas Pärnumaa õpilasmaleva juht öelda, et pärast majakarbi valmimist oli juttu 17 000 kulunud eurost, nüüd on summa värvide arvel pisut kasvanud, ent mitte märkimisväärselt.

„Ma ei tahaks spekuleerida, aga ta on tehtud väga odavalt, sest valdavalt on siin taga ühiskondlik töö, ühtegi suurt firmat ei ole siin peal olnud – see on kui iseendale,” rääkis Sutt. „Seal, kus on vaja läinud ehitaja abi, on aidanud OÜ Volmert, kutsekooli poisid olid praktika korras abiks.”

Raha kulub vähe

Malevate maja valmimine tõestab taas, et visadus viib sihile. Lubas ju Sutt 2006. aastal Pärnumaa malevarühmade kokkutulekul, et kohe-kohe saavad malevlased kooskäimiseks ja -olemiseks päris oma maja, paraku pidi malevajuht oma sõnadest peagi taganema.

Selgus, et villa Andropoffi kõrvale juba enne suurt sõda ehitada plaanitud noorte laagriplats oli jäänud Natura alale, mis välistas seal ehitustegevuse.

„Sinna me ehitusluba ei saanud, 2009. aastal sai lõplikult selgeks, et sinna ei saagi ehitada, ja siis eraldati siia 2010. aastal see asendusmaa,” meenutas malevajuht.

Rääkija lisas, et tema innukal toimetamisel oli teinegi põhjus. See, et aeg nõuab paratamatult oma ja ühtegi ametit ei anna tööd häiriva väsimuseta pidada lõputult. Liiati on malevarühmade töö organiseerimisega nüüd seotud kunagi alustanute lapsed ehk uus põlvkond.

Majandussurutis läks mööda

„Arvestades vanust, tuleb mingil hetkel töö noortele üle anda, aga mitte niisama, vaid öeldes, et “see siin on meie panus, minge teie siit edasi”,” nentis Sutt. „See on mõte, millest olen juba paar aastat rääkinud ja mis nüüd on reaalsuseks saanud.”

Ehkki malevate maja on ühe suure unistuse õnnelik lõpp, leidis Sutt niisama palju rõõmu sellest, et Pärnumaal on erinevalt muust Eestist õpilasmalev endiselt hinnas ja selle eestvedajad on siinmail loonud toimiva ja tegusa struktuuri.

„Kui vahepeal oli iga kümnes malevlane pärnumaalane, siis nüüd iga neljas, sest mujal murdis masu rohkem,” leidis sel aastal 88 malevarühmas töötanud 1200 noort ohjanud Pärnumaa õpilasmaleva juht Mati Sutt. „Siin on näha, et malevlasi on vaja, sest enamikus Pärnumaa omavalitsustes oli rühm, hoolimata sellest, et mujal on malev jälle koomale tõmbunud.”

Peale Pärnumaa, saarte ja Lääne-Eesti noortele kooskäimist võimaldava Valgeranna malevate maja on Eestis veel kaks analoogset rajatist: Lõuna-Eestis Taevaskojas ja Põhja-Eestis Treppojal.