Tegelikult peaks perearstil olema pädevus ja võimalused põlvest vee välja laskmiseks. Sedasorti pisioperatsioonidega peaksid perearstid kenasti toime tulema. Ägeda haigusega peab perearstile pääsema samal päeval, vähem pakilise murega viie tööpäeva jooksul. Võib aga juhtuda, et peale vee väljalaskmise on vaja sooritada muid protseduure, määrata spetsiifiline ravi. See võib tähendada, et sekkuma peab spetsialist ehk eriarst.
Eriarstile pääsemise järjekord võib olla kuni kuus nädalat. Juhul kui probleem vajab kiiremat sekkumist, on eriarstile võimalik pääseda kiiremini. Seda, kas probleem on kiireloomuline, otsustab perearst. Süsteem on üles ehitatud nii, et hädalised, kelle mure ei kannata oodata (infarktiseisundis, vähihaiged), pääsevad ravile kohe, teised peavad paraku pisut ootama, sest kohe ja korraga ei ole võimalik kõiki teenindada.
Saame soovitada seda, et kui ravijärjekord tundub liialt pikk, tasuks arstiaegu uurida kas samas haiglas mõne teise arsti juures või mõnes teises haiglas. Vahel erineb ravijärjekorra pikkus haiglati oluliselt. Arstile võib minna Eestis kuhu iganes.
Tasulise vastuvõtu puhul tuleb arvestada, et peale vastuvõtu on tasulised protseduurid ja uuringudki. Oletame, et eriarst määrab patsiendile operatsiooni, on tasuline seegi. Tervishoiuteenused ei ole just kõige odavamad. Selline operatsioon võib patsiendile maksta mitu tuhat eurot. Seepärast soovitame patsiendil tasulisele vastuvõtule minnes alati oma rahalist olukorda hinnata.
Eestis on solidaarne ravikindlustussüsteem. See tähendab, et peale oma ravikindlustuse maksab töötav inimene nendegi eest, kes ise ravikindlustusmaksu ei tasu: lapsed, pensionärid, väikelastega kodus emad, töötud, rasedad. Kõik need grupid (töötajad, töötud, pensionärid, lapsed) saavad ühesugust arstiabi, vaatamata sellele, kas nad maksavad ravikindlustusmaksu või ei.
Ravikindlustatutest vaid 46 protsenti panustab süsteemi rahaliselt. Ülejäänud süsteemi ei panusta, küll aga kasutavad teenuseid. Süsteemis olemas olevat raha kasutatakse jooksvalt kõigi abivajajate raviks, mingit isiklikku kontot kellelegi ei teki.
Piltlikult väljendades on tänu kõnealusele vanahärrale, kes aastaid on sotsiaalmaksu maksnud, selle aja jooksul saanud terveks nii mõnigi vähi- või südamehaige, raske haigusega laps või pensionär. Küllap on tal ka vanemaealisi sugulasi või lapsi.
Nagu juba mainisin, on tervishoiuteenused äärmiselt kallid. Kui Eestis kehtiks ravikontode süsteem – inimese kogutud raha kasutatakse vaid tema enda raviks – võib sellest puudu tulla. Igal aastal on Eestis mitmeidkümneid ülikalleid ravijuhte, st arstiabi läheb maksma üle 64 000 euro (üle miljoni krooni). Kui ka inimene on kogu elu raha kogunud, ei piisa sellest sellisteks operatsioonideks. Ei pruugi piisata ka siis, kui operatsioon on odavam või kui kogumist on just alustatud. Mis saaks inimestest, kes ise süsteemi rahaliselt ei panusta ja keda Eesti olukorda arvestades on enamik teenusekasutajatest? Peavad nemad jääma arstiabita?
Praegu ei ole Eestis süsteemi, kus inimene reaalselt näeks, kui palju osutatud tervishoiuteenus maksis, ja inimestel puudub arusaam, kui kallid tervishoiuteenused tegelikult on. Seetõttu tekib tõesti aeg-ajalt küsimus: kuhu inimeste makstud raha kulub? Vastus on aga väga lihtne: päevas kasutab arstiteenuseid mitu tuhat inimest. Keskmiselt käib iga Eesti inimene arsti juures 6,5 korda aastas. Igaühe kohta, kes aasta jooksul kordagi arstile ei satu, on keegi, kes teeb seda 13 korda. Peale tervishoiuteenuste kulub ravikindlustuse raha ravimite kompenseerimisele, hüvitiste maksmisele jms. Aastas kompenseerib haigekassa üle kaheksa miljoni soodusretsepti. Töövõimetushüvitisi makstakse aastas välja ligi 400 000 inimesele.