Kommentaar: Miša alustas vanglatega ja … kaotas

Juubeldamine valimisteööl Thbilisis. Foto: Reuters

Alustaks sellest, et ilmselt võib Georgia asemel jälle kirjutada Gruusia, sest arvatavasti tühistab sealne vastne valitsus varasema esildise välisriikide valitsustele riigi nime kirjapildi suhtes. Põhjus pole kiire tagasiminek Moskva mõju alla – omal ajal see nimi sealt käibele läks –, vaid vaja on teha väikseid samme suure naabri rahulolematuse leevendamiseks.

Mihheil Saakašvili lüüasaamise võimas mõjur oli kindlasti video kinnipeetavate mõnitamise kohta Gldani vanglas. See paisati avalikkuse ette hästi ajastatult ehk kaks nädalat enne valimisi. Põhimõtteliselt tuli võimul olla valmis enneolematuks kompraks, ent see tuli ilmselt üllatavast paigast, sest kõikvõimalikud rahvusvahelised inspektorid ju vanglaid ikkagi külastasid. Pidevalt.

Ajaloo irooniaks tuleb aga lugeda seda, et Saakašvili esiletõus poliitikas algas ... vangide massilisest põgenemisest oktoobris 2000. Seejärel tegi Gruusia toonane juht Eduard Ševardnadze oma lemmikust, USA Columbia ja George Masoni ülikooli lõpetanud, toona võimupartei parlamendifraktsiooni juhtinud 32aastasest Saakašvilist justiitsministri. Sel ametipostil jäi Saakašvili karjäär lühikeseks, sest vangide ja vanglate olukorra teemalt libises ta ruttu ametnike korruptsiooni paljastama ja pärast paari valusa dokumendi näitamist teleekraanil ja katseid mõne mehe vara arestida võeti talt ministriportfell ära.

Vastuhakk Batonole (Ševardnadze hellitusnimi) tagas Saakašvilile tagasivalimise parlamenti, kus ta peagi lõi oma partei, millele tuginedes ja vana diktaatori soosikuid Nino Burdjanadzet ja Giorgi Zvaniat kaasates pööras 2. novembril 2003 toimunud valimised kolme nädalaga võidukaks rooside revolutsiooniks.

Tasub meelde tuletada, et ametlikel andmetel võitis Ševardnadze blokk need valimised 20,95 protsendiga ja Saakašvili oma sai 17,48 protsenti. Opositsioon kuulutas tulemusteks vastavalt 18,92 ja 26,6 protsenti ning vaidlustas tulemuse. Saakašvili sõitis Khuthaisi ja tuli sealt protestijate kolonniga pealinna, murdis parlamendihoonesse sisse hetkel, kui Ševardnadze pidas kõnet, ja sundis tolle pagema tagaukse kaudu. Nii võitiski see, mida praegu kutsutakse rooside revolutsiooniks.

Arusaadavalt oli rahvas väsinud nii diktaatori minevikust (KGB ja kommunistliku partei juht), olematutest reformidest kui lakkamatust laveerimisest Moskva ja lääne vahel. Tegelikult oli Ševardnadze puhul see viimasena nimetatu paratamatus, sest ta pääses võimule tagasi eeskätt Venemaa tääkide toetusel. See lubas Kremlil Gruusias edasi tegutseda oma sõjabaasidel, mis moodustasid kindla seljatoe Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Adžaaria separatistlikule režiimile. Realistliku poliitikuna nägi Ševardnadze Gruusia kohta nii Euroopa Liidus kui NATOs, kuid otse öeldes oldi Brüsselis aastani 2004 kindlad, et pigem jäägu Gruusia Vene mõjusfääri. ELi otsus kaasata Lõuna-Kaukaasia riigid naabruspoliitikasse võrdsel tasemel koos Ukraina, Moldova ja Valgevenega sündis ELi pääsenud Eesti, Läti, Leedu, Poola ja neid toetanud Rootsi algatusel.

NATO ehk USA toetus oli märksa tõhusam, sest just 2003. aastal tuli põhimõtteline otsus toimetada Aserbaidžaani ja teisel pool Kaspiat asuvad nafta ja gaas Euroopasse üle Gruusia territooriumi. Paraku komistas George W. Bushi välispoliitika aprillis 2008 Pariisi ja Berliini vastutegevusele. Olukorda ei jätnud kasutamata Moskva, andes valusa õppetunni kõigile, kes tema peremehetsemist aladel, mis ta oli välja valinud ja hoidnud, revideerida püüdis.

Saakašvili esmaspäevasele valimiskaotusele pandigi alus selle sõjaga, sest oma revolutsiooniaegsed liitlased oli ta kaotanud enne seda. Miks ta vahepeal nendega taas kontakti ei saavutanud, on grusiinide tavapärase uhkuse küsimus, ent sajad välisnõunikudki panid järjekordselt – Ukraina ja Serbia valimistulemusi meenutades – puhtalt puusse. Ehk ei väärinud seda raha, mis ELi ja NATO maksumaksjad olid neile kulutanud.

Jääb vaid loota, et lõplik valimistulemus ehk ühe poole võimetus end üksi kehtestada loob eeldused tasakaalustatud – seda välispoliitika mõtteski – valitsemiseks ja leevendab kauast poliitilist vastuseisu. Kui mõelda vastsele parlamendile, tuleb kohe silme ette pidev pasunasseandmine Ukraina parlamendis. Seda hakkab ette tulema Khuthaisiski, kus parlament nüüd tööle asub. Isegi hea, et rusikavõitluseks uus koht leiti: loodetavasti mõjutab see vähem Thbilisisis töötavat valitsust.