Noore arsti Eestist lahkumine oli läbimõeldud otsus

FOTO: PP

“Hakkasin Soome peale mõtlema kuuendal kursusel ja idee minna küpses lõplikult siis, kui olin lõpetamise järel mõnda aega Eestis tegevarstina töötanud. Olulisemad põhjused olid kindlasti erialane areng ja suuremad karjäärivõimalused,” märgib pärnakast arst-resident Mario Järvekülg.

Järvekülg töötab praegu Helsingi ja Uusimaa haiglavõrgustikku kuuluvas Hyvinkää haigla anestesioloogia-operatiiv- ja intensiivraviüksuses anestesioloogia ja intensiivravi arsti-residendina. Paralleelselt jätkab ta õpinguid Helsingi ülikoolis, omandades eriarsti kvalifikatsiooni anestesioloogia ja intensiivravi alal.

Kuidas on kulgenud teie töö arstina?

Eestis elades läksin õpingute kõrvalt pärast kolmandat kursust tööle Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO), aasta hiljem ka kiirabisse (alguses abiõe, hiljem arstina). Nende üksuste ja seal töötava suurepärase, ühtehoidva personaliga jäin seotuks pärast ülikooli lõpetamistki: töötasin Pärnus täiskohaga kuni Soome kolimiseni ja praegugi õnnestub aeg-ajalt mõnel vabal nädalavahetusel kodulinnas valveid teha. Õnneks ootavad mind Eestisse sattudes seal ees alati imelised ja toredad kolleegid!

2012. aasta sügisel Soome tulles alustasin töötamist Kurikka tervisekeskuse arstina (hõlmab nii rutiinseid peremeditsiini valdkonda kuuluvaid vastuvõtte kui ka naiste- ja rasedate nõuandlas töötamist, väiksemahuliste päevakirurgiliste või invasiivsete protseduuride tegemist, nagu sissekasvanud varbaküünte ja häirivate sünnimärkide eemaldamine, mädapaisete avamine, haavade õmblemine, luumurdude reponeerimine, põskkoobaste loputus jpm). Paralleelselt tegin valveid Seinäjoe keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas.

Millist Pärnu kooli peate oma kodukooliks?

Sündinud olen Pärnus, aabits ulatati mulle Pärnu Koidula gümnaasiumis1994. aastal. Selle majaga jäin tihedalt seotuks lõpuni, põhikooli järel oli loomulik jätkata haridusteed samas koolis ning vastavalt huvidele ja tulevastele erialaplaanidele valisin C-klassi (matemaatika-bioloogia-keemia kallakuga). Gümnaasiumi lõpetasin 2006. aastal hõbemedaliga.

Millised ained teile koolis meeldisid ja kas see meeldimine oli seotud ainet andva õpetajaga?

Lemmikainete edetabelit juhtisid kindlasti bioloogia, keemia ja matemaatika, samuti meeldisid keeled (inglise keel, eesti keel ja kirjandus). Aine meeldivuse ja õpetaja persooni vahel ei ole alati üksühene seos, kuid kahtlemata suutsid bioloogiaõpetajad Sirje Miglai ja põhikooli alguses Gerli Luks oma tunnid väga meeldivaks teha.

Keemiaõpetaja Merit Sarandi jäi esimesest hetkest silma oma inimliku suhtumisega ja suutis oskuslikult integreerida keemiat argieluga, näidates, et see ümbritseb meid kõikjal. Sügavama huvi matemaatika vastu äratas põhikoolis õpetaja Sirje Õismets, gümnaasiumis andis tunde esmapilgul range, aga tegelikult tohutult südamlik Tiia Toobal.

Kuidas ja millal tekkis teis teadmine, et valite arsti ameti?

Paljud mängivad lapsepõlves arste, mina polnud samuti erand – pehmeid mänguasju sai piisavalt süstitud ja opereeritud. Kuigi perekonnas arste polnud, tundsin alati seletamatut tõmmet haiglate poole, samuti mäletan seda, kuidas armastasin vanu meditsiiniraamatuid lehitseda, lasteaiaealisena lasin kodustel anatoomiaõpikust peatükke ette lugeda.

Võiks öelda, et otsa tegi lahti minu algklasside juhataja Viive Soorm, tema oli ka mu isa klassijuhataja. Õpetaja Soorm tõi mulle juba algklassides vanu vanemate klasside õpikuid, sh mitu bioloogia- ja keemiaõpikut. Sealt võib-olla saigi alguse minu sügavam huvi teadmiste vastu üldse. Üüratult suur roll oli minu perekonnal, eriti isal ja vanaemal, kes olid alati igakülgselt toeks.

Avara andekusega varatark noor on õnnega koos, kui aineõpetaja ta oma tähelepanu alla võtab.

Põhikoolis ristusid mu teed bioloogiaõpetaja Sirje Miglaiga, kes praktiliselt esimeses tunnis mu oma tiiva alla võttis ja bioloogiahuvi märkimisväärselt süvendas, varustas kirjandusega, koos minuga ülikoolide loenguid uuris ja bioloogilise mikromaailma tõdesid selgitas. Kuigi arstiteaduse peale olin aastate jooksul palju mõelnud, oli üks suurimaid tõukeid kahtlemata tema soovitus pärast IX klassi bioloogiaolümpiaadi arsti elukutse valida.

Teine tagantutsitaja oli keemiaõpetaja ja gümnaasiumiaegne klassijuhataja Merit Sarandi. Samavõrd oluline on muidugi kooli üldine toetus. Koidula gümnaasiumi suurimaid väärtusi on õpilase isikupära väärtustamine, individuaalsete tugevuste arendamine ja õpilase toetamine selles protsessis. Minu puhul seisis selle eest hea kogu kooli juhtkond eesotsas direktor Rein Egloni ning õppealajuhatajate Maia Ermi ja Kaja Tammetaluga.

Keskkoolis kaalusin mingil ajal õpetaja elukutset, sest andsin keskkoolis teistele palju järeleaitamistunde nii keemias kui matemaatikas ja asendasin päris sageli mõnd pedagoogi. Meditsiin oli mind siiski alati varjuna saatmas ja keskkooli lõpus oli arstiteaduskonna kasuks otsustamine ainuvõimalik.

Kas pelgasite õpingute raskust? Nüüdsed noored tõdevad karjäärinõustamisel, et see elukutse võib ju meeldida, aga õpingud nõuavad üliinimlikku vaeva.

Valetaksin, nimetades meditsiiniõpinguid kergeks. Tõdemus, et raske on sisse saada, veel raskem püsida, kehtib tänapäevalgi. Küsimus ei ole nii väga erilises andekuses, kuivõrd suures töövõimes ja sisemises põlemises, kires.

Esimesed kolm aastat on intensiivsed, hingetõmbeaega antakse vähe, asendamatud on loogiline mõtlemine, hea mälu ja inglise keele oskus, kuna paljud õpikud on ingliskeelsed.

Õpingute teine pool on vastupidi suhteliselt pingevaba, päevad on lühikesed, hobideks jätkub samuti küllalt aega. Pool, kui mitte rohkem tudengitest käib sel perioodil regulaarselt õpingute kõrval haiglas tööl – kliinilises õppes olles on kindlasti oluline oma initsiatiiv, sest antakse nii palju, kui võtad.

Öeldakse, et raske õppustel, kerge lahingus.

Arstiteaduskonna inimesed on tasemelt suhteliselt homogeensed. Oma kogemustele tuginedes ei või öelda, et kursuse priimused oleksid arstitöös nüüd paremad või osavamad kui need, kes näiteks anatoomias või patofüsioloogias esimesel korral läbi kukkusid.

Eestis on arstiteaduskond ajalooliselt tugevalt akadeemilise suunitlusega ja seetõttu on oluline endal selekteerida, milliseid teadmisi läheb vaja eksamil ning milliseid kasutad tegelikus arstitöös – alati need ei kattu. Meditsiin tervikuna on ülimalt huvitav ja erinevaid erialasid on 30 ringis, igaüks leiab endale midagi sobivat.

Kas konkurss arstiteaduskonda oli suur?

Ülikoolide vastuvõtutingimused muutuvad niisama kiiresti kui Eesti valitsused, aga konkurss on sellele erialale alati olnud üks suuremaid. Minu aastal oli riigieksamite madalaim keskmine, millega veel sisse sai, 89,75 punkti. Muidugi oli erialasid, mille lävend oli veelgi kõrgem, ületades 90 punkti künnise, nt inglise keel ja õigusteadus.

Millised valdkonnad meditsiinis teid kutsusid?

Toredate õppejõudude ja kursusekaaslaste seltsis möödusid need põneva eriala omandamiseks mõeldud kuus aastat väga kiiresti. Ühestki eksamist ma läbi ei kukkunud, aga cum laude võimalus läks teise kursuse füsioloogia eksamiga.

Ülikooli ajal huvitasid mind eelkõige kardioloogia, anestesioloogia ja intensiivravi, nina-kõrva-kurguhaigused ja günekoloogia, neid valdkondi saigi põhjalikumalt uurida.

Ometi ei saa konkreetse eriala valikul tugineda ainult huvile, kasulik on mõelda eri alade argipäevale: kas soovitakse töötada rohkem polikliinikus või haiglas, eelistatakse tugevalt käelise suunitlusega ja tehnilist osavust nõudvat eriala (kirurgia) või on meelepärasem müsteeriumide lahendamine (sisehaigused), milline on inimese stressitaluvus ja kui oluline on regulaarne graafik ja ööpäevane rütm.

Kuna töötate anestesioloogia ja intensiivravi arstina, võib oletada, et suudate kriitilistes olukordades rahu säilitada.

Teisiti pole võimalik! Tegevuskava peab valmis olema väga erinevateks stsenaariumideks ja sellistes olukordades pole otsustamiseks aega enam minuteid, vaid tunduvalt vähem.

Õpingute ajal oli minu jaoks võrdselt oluline nii käeline tegevus kui mõttetöö, samuti sain ma EMOs ja kiirabis töötades aru, et mulle meeldib tegelda eranditult akuutsete või kriitiliste situatsioonidega: tahtsin näha oma töö tulemust kohe. Samal ajal ei pidanud ma kunagi ega pea praegugi oluliseks pikaajalist kontakti patsientidega.

Kõigile nendele kriteeriumidele vastasid enim anestesioloogia ja intensiivravi: töö on vaheldusrikas, ühelt poolt on palju käelist tegevust (intubeerimine, epiduraal- ja spinaalanalgeesiate tegemine, tsentraalveeni-, kopsuarteri-, dialüüsikateetrite ja ajutiste kardiostimulaatorite paigaldamine jpm), teiselt poolt on vaja kogu aeg ette mõelda ja olla valmis kõikvõimalikeks ootamatusteks, sest lõikuse ajal vastutab anestesioloog füsioloogia eest ja tagab, et patsiendi seisund säiliks operatsiooni ajal stabiilsena (vererõhud, hingamismehaanika jpm).

Intensiivravis on mul võimalik tegelda kõige kriitilisemas seisundis olevate patsientide ravi ja stabiliseerimisega, üldseisundi paranemisel viiakse nad edasi teistesse osakondadesse, kus nendega ravi koordineerivad juba teised arstid.

Intensiivravihaiglatest vändatud seriaalid on täis valu, kurbuse- ja õnnepisaraid. Kuidas leida õigeid tänusõnu sellele, kes on su elu päästnud?

Anestesioloogi-intensiivraviarsti tööd on tavainimesel raske ette kujutada: me oleme näod sirmi taga ja tavaliselt meid tänaval ära ei tunta ega ajalehtedes persoonilugusid ei kirjutata, tänades kätt ei suruta.

Minu jaoks on suurim tänu see, kui inimene on operatsiooni ilusti vastu pidanud ja selle ajal toimunust midagi ei mäleta või mõni kriitilises seisundis patsient jõuab intensiivraviosakonnast tavapalatisse.

Isiklikku meelespidamist ja ovatsioone ma ei oota, need on toredad, aga mitte primaarsed. Selle tõdemuseni jõudmine võtab muidugi aega ja kõigile see ei sobi.

Kui suur hulk teie kursuse lõpetajatest oli veendunud, et jätkab tööd piiri taga? Kas see teema oli õpingute ajal õhus?

Ma ei tea ühtegi kursusekaaslast, kes oleks arstiõpingute alguses kindlalt välismaale minna plaaninud, lahkumismõtted küpsesid ikka hilisematel aastatel. Soome keelt õpiti aga rohkem kasutamaks võimalust teha kohustuslikke kliinilisi praktikaid osaliselt Soomes, kus tudengitel on Eestiga võrreldes suurem autonoomia. Lõpetas meid ligemale 140, Soomes töötab alaliselt umbes 30. Mitmed läksid lõpetamise järel aastaks Soome tööle ja tulid siis Eestisse residentuuri.

On neidki, kes käivad Soomes lihtsalt aeg-ajalt valveid tegemas. Paar inimest on läinud Rootsi, Saksamaale, Inglismaale.

Ise hakkasin Soome peale mõtlema kuuendal kursusel ning idee minna küpses lõplikult siis, kui olin mõnda aega lõpetamise järel Eestis tegevarstina töötanud.

Olulisemad põhjused olid kindlasti erialane areng ja suuremad karjäärivõimalused: Soome on mastaabilt Eestist kordades suurem, see tähendab heterogeensemat patsientide kontingenti.

Soomes tehakse näiteks kordades rohkem maksa-, kopsu- ja neerusiirdamisi. Südamesiirdamisega Eestis ei tegelda. Nende kõikide anesteesiad ja perioperatiivne ravi on aga erinevad. Samamoodi on järelresidentuuri võimalused Soomes laiemad ja soovi korral lihtsustab praksis Skandinaavia maades edaspidist töötamist nt Inglismaal või Austraalias.

Usutavasti tagab arstidiplom pääsu naabrite kõrgepalgalisse maailma. Milline staatus on seal algajal arstil?

Kindlasti pean oluliseks, et Eestis on arst-resident rohkem siiski õpipoisi rollis, seda hierarhiliseltki, sest residentuuri minnakse kohe, kui üldarsti diplom käes. Soomes seevastu on enamiku residentide keskmine vanus 35 ja nad on aastaid töötanud üldarstina, millega kaasneb suurem vastutus ja iseseisvus. Soomes eristatakse pigem tavasuhtluses ja ametinimetustes eesti keelde tõlgituna nooremarsti ja vanemarsti.

Seal visatakse sind põhimõtteliselt pärast lühikest sisseelamisperioodi vette ja vaadatakse, kas sa ujud või upud, sisseelamisperiood on suhteliselt lühike (üks kuu), seejärel otsustatakse, kas töölepingut pikendatakse. Minul sujus see probleemideta.

Haiglas arsti-residendi koha saamiseks tuleb eri haiglates vastava eriala osakonnaarstiks kandideerida, tööintervjuul hinnatakse eelkõige praktilist töökogemust.

Soome palgahierarhia tipus on suurfirmade osanike sissetulekud, kuna dividende maksustatakse väiksema protsendiga kui regulaarset kuupalka. Eelnevat välja jättes ja ainult palgale tuginedes on arstide keskmine soomlaste keskmisest kindlasti kõrgem, samal ajal on arstide palkades tuhandete eurode suurused erinevused nii piirkonniti kui erialati: mida kaugemale Helsingist, seda suuremaks muutub palganumber.

Arstide-residentide põhipalk on niisama suur kui Soome üldine keskmine, aga sinna tulevad veel igakuised valvetasud, staažitasud jms. Eriarstide palgad on tavaliselt kaks keskmist ning tervisekeskuse arstid teenivad kõige rohkem, nende tavaline sissetulek on täiskohaga töötades nii neli keskmist.

Enda puhul võin öelda ja tahan seda eriliselt rõhutada, et kui kõrge palk oleks olnud minu peamine lahkumise põhjus, poleks ma tervisekeskuse arstina tööd lõpetanud: mul oli hea leping ja teenisin siis viis keskmist palka. Äraminekust rääkides pakuti veel kopsakat igakuist palgatõusu ja kompensatsiooni.

Nüüd on arsti-residendina mu igakuine sissetulek viis korda väiksem, nii et eurodega ma tagumikku ei pühi ja seinu ei kata.

Mis on teie karjääris veel võimalik?

Pärast anestesioloogia ja intensiivravi eriarsti kutse omandamist teen järelresidentuuri, plaanin omandada kardioanesteesia ja -intensiivravi eripädevuse, mis võtab veel kaks aastat ja sellest vähemalt kuus kuud kuni üks aasta tuleb olla mõnes muus Skandinaavia maade vastavas kliinikus (Rootsi, Norra, Taani).

Kas teil on pere?

Oma elu armastusega kohtusin mõni aasta tagasi Pärnu EMOs, kuhu ta suveks tööle tuli. Temagi omandab praegu Tartu ülikoolis arstikutset. Vanemad ja väikevend elavad Pärnus.

Elamine eri riikides seab pereelule omad piirangud, teatud asju oleme pidanud edasi lükkama, aga vastastikune mõistmine, usaldus ja armastus on suhet ainult tugevdanud: oskame kindlasti teineteist palju rohkem väärtustada.

Kas vahel tuleb koduigatsus peale?

Kuidas võtta. Iga uus algus on keeruline, väga mugav on püsida harjumuspärases rutiinis. Naisest ja teistest pereliikmetest eemalolek on alati keeruline, elasin üle aasta Seinäjoel, mis on ainuüksi Helsingist ligi 400 kilomeetri kaugusel. Liidame siia veel laevasõidu ja Pärnu/Tartu sõidu: kokku kulus umbes 12 tundi. Soome on Eestist kordades suurem, see omakorda tähendab olulisi kultuurilisi erinevusi juba ainuüksi Soome sees. Pealegi olin mina õppinud Soome kirjakeelt, seal pidin aga harjuma kohalike murretega.

Õnneks harjusin olukorraga suhteliselt kiiresti, nüüd olen täiesti kodunenud. Loomulikult ei saa alahinnata soomlaste abivalmidust, tuge ja mõistmist, mida pakkusid mulle esimestest hetkedest alates nii töökaaslased kui patsiendid.

Praegu, elades ainult 50 kilomeetri kaugusel Helsingist, on Pärnus ja Tartus käimine lihtsam, aga nüüd on pigem minu naine see, kes mitu korda kuus Hyvinkääle sõidab.

CV

Mario Järvekülg

* Sündinud 1987 Pärnus.

* 1994 alustas kooliteed Pärnu Koidula gümnaasiumis.

* 2006 lõpetas Koidula gümnaasiumi.

* 2012 Tartu ülikooli arstidiplom.

* 2012 Soomes Kurikka tervisekeskuse arst.

* Praegu töötab Hyvinkää haigla intensiivravi arsti-residendina ja omandab Helsingi ülikoolis eriarsti kvalifikatsiooni.

Tagasi üles