Viimasel ajal räägitakse palju inimestest, kes Eestist eri põhjustel välismaale kolivad, kuid vähem neist, kes pärast mõnda aega võõrsil elamist otsustavad koju tagasi pöörduda. Mõnikord saab määravaks igatsus mahajäänud pereliikmete järele, mõnikord jõutakse arusaamisele, et materiaalne turvalisus ei asenda oma kodumaad, kultuuri ja keelt. Kaugel elades tunduvad erilised nii siinne emapalk, teleuudised, mis ei keskendu vägivallale, kui isegi Eestimaa kõrge taevas.
Hea palk ei kaalu juurte lõhkumist üles
Roland Landing sõitis USAsse eesmärgiga elujärje parandamiseks raha teenida. Nüüd arvab ta, et heast teenistusest olulisem on elada oma maal oma inimeste ja kultuuri keskel.
Eestis oli 2001. aastal segane aeg ja paljudel peredel tuli võidelda majanduslike raskustega. Nii otsustasid Roland ja tema abikaasa sõita Chicagosse tuttavate eestlaste juurde, plaanides umbes pool aastat raha teenida.
Peagi loodi paarimehega kahasse väikefirma, millel läks üsna hästi. Siiski jõudis abielupaar veendumusele, et elu oma inimeste ja kultuuri keskel kaalub heaoluühiskonna hüved üles, ja 2004. aastal kolisid nad kodumaale tagasi.
Tubli töötaja saab hakkama
Ameerikas on õnneotsijaid palju, kuid ametlikku tööviisat saada raske. Seepärast töötavad paljud inimesed turistiviisaga: sotsiaalkindlustus on, töötada ei tohi, kuid avaliku saladusena seda siiski tehakse. Põhiliselt teevad illegaalid lihtsaid ehitus-, teenindus- või koristustöid.
Roland tegi majades siseviimistlus- ja ehitustöid. Äri läks hästi, sest USAs töötab parima reklaamina rahulolev klient, kes firmat tuttavatele soovitab.
“Ameerikas on kordades lihtsam teenida ja ära elada,” teab Roland oma kogemustest. “Seal jääb väikeettevõtja teenistusest umbes 75 protsenti kasumiks, Eestis kõigest 20.”
Rolandi sõnade järgi on Eestis väikestel ehitusfirmadel alltöövõtjana sageli raske väljateenitud raha kätte saada, mõnikord venitatakse maksmisega mitu kuud. Ameerikas polnud palga maksmisega probleeme. Töötegijaid usaldati sedavõrd, et mõnikord läks pererahvas kodust ära, jättes tšeki köögilauale.
Elu oli Ameerikas odavam. Näiteks jooksid USAs autot tankides galloneid näitavad numbrid tankuriskaalal kiiremini kui kulunud dollarite numbrid, Eestis on vastupidi.
Rolandile meeldis ameeriklaste viisakus: kõik tervitavad, poes vabandatakse ette ja taha, kui keegi ostukäruga liikumist takistab. Eestisse naastes kogesid Landingud üsna pea, et kui poes ise eest ära ei hüppa, sõidetakse käruga sisse.
Juured on tähtsad
Kuigi elu Ameerikas läks majanduslikus mõttes iga aastaga aina paremini, otsustasid Landingud kolme ja poole aasta möödudes Pärnusse tagasi tulla.
“Raha on küll oluline, aga kas see on ainus, mis sind õnnelikuks teeb?” küsib Roland. “Iga päev kuuled tänavatel võõrast keelt. Iga päev näidatakse teleuudistes ainult õnnetusi, tapmisi ja vägivalda, iga päev veedad kaks-kolm tundi liiklusummikutes passides.”
Mitu Rolandi tuttavat elab Ameerikas tänapäevani. “Kõik sõltub sellest, kui kõvasti su juured kodus kinni on. Võib-olla üksikuna ära minnes, kui Eestisse eriti sidemeid maha ei jää, on lihtsam,” arvab ta.
Landinguid ootasid Pärnus kodu ja lähedased, eeskätt algklassides õppiv poeg. Pere teine laps sündis Ameerikas ja algul kavatsesid nad ka vanema poja üle ookeani tuua, kuid teiste kogemusi nähes loobusid sellest mõttest – elu oleks väga keeruliseks muutunud.
Võõrsil elades tundis Roland puudust Eesti rahust ja vaikusest, loodusest ja turvalisest keskkonnast, kus aastakümneid elatud. Hiiglaslik USA jääb tema meelest eestlasele hoomamatuks ja kui võõra kultuuriga ei segune, on seal raske end mugavalt tunda.
Ameerikas kogutud raha aitas osta tööriistad ning alustada Eestis oma ettevõttega, kus Roland on ametis siiani. Kuigi teda on kutsutud tööle nii Soome kui Norrasse, jätkab ta visalt Eestis.
Rolandi arvates teevad poliitikud Eestis kindlasti vigu, aga kui inimene tunneb, et siin on tema maa ja juured, ei lähe ta ühegi valitsuse pärast ära, kui see pole just võõras valitsus.
“Peret ülal pidada pole Eestis lihtne ja oma oskustega teeniksin mujal rohkem, aga siis tuleks pereelule lõivu maksta,” teab Roland võõrsil elamise valukohti. “Tuleb mõelda, kas raha teenimine ja maksude maksmine on kõik, mida sa elult ootad, kas ainult suurem palk teeks sind õnnelikuks.”
Õpinguaeg venis plaanitust pikemaks
Külli Pitsali viis Saksamaale elama soov õppida ülikoolis. Kuigi planeeritud paarist aastast sai võõrsil tosin aastat, teadis Külli alati kindlalt, et tema koht on Eestis.
Külli pidas pärast keskkooli lõpetamist Saksamaal aasta lapsehoidja ametit nagu paljud eakaaslased. Siis püüdis neiu Eestis ülikooli astuda, kuid ei saanud soovitud erialale sisse ja viis paberid 1999. aastal Heidelbergi ülikooli, kus asus õppima kasvatusteadust ja saksa kirjandust.
“Ma ei tahtnud Eestist ära minna, aga tegin iseendaga kokkuleppe, et lähen ja proovin, tagasi tulla saab alati,” mäletab Külli ärasõidueelseid mõtteid. “Algul mõtlesin, et õpin ühe aasta ja saan punktid Eesti kõrgkooli üle tuua. Siis tahtsin kohusetundliku inimesena ühe etapi lõpetada, siis järgmise.”
Magistrikraadi saades oli Külli Saksamaal veetnud juba üheksa aastat. 2008. aastal avanes tal võimalus minna elama Ameerikasse Virginia osariiki. Külli töötas aasta George Washingtoni ülikoolis saksa keele ja kirjanduse õppejõuna, samal ajal juhendas täiskasvanute saksa kõnekeele kursusi.
Eestlannal õnnestus avada isegi Eesti kultuuri tutvustav kursus, kus õppis kümme huvilist.
Eesti keele armas kõla
2011. aastal pakkis Külli kohvrid ja sõitis kodumaale. “Mul oli kogu aeg plaan Eestisse tulla, lihtsalt ülikooliaeg kujunes pikaks ja Ameerikat tahtsin niisama vaatamas käia,” imestab Külli isegi, et äraolekuaeg nii venis. “Minul pole kunagi olnud mõtet, et pean Eestist ära saama, vastupidi: olen alati teadnud, et pean koju tagasi tulema.”
Eestisse naasmiseks ei pidanud Külli argumente otsima, sest tema jaoks on tähtis eestlaseks olemine ja oma maal elamine. Ta naudib, et kuuleb tänavatel eesti keelt ega pea pidevalt mõtlema, kas suudab võõrkeeles end õigesti ja vabalt väljendada.
Pärnus pere loonud ja pisikest Ekke Mihklit kasvatav naine räägib, kui raske on rahvuskaaslastel võõrsil oma lastest eestlasi kasvatada. Ameerikas veavad paljud maarjamaalased lapsi Eesti koolidesse. Washingtonis Eesti kooli polnud ja Külli aitas seda Washingtoni Eesti seltsis juhatuse liikmena koos kaasmaalastega luua.
Saksamaal polnud samuti Eesti kooli, kuid eestlasi elas sealkandis palju. “Võib-olla on see egoistlik, et Saksamaal kasvavast lapsest peaks tingimata eestlane saama, aga meie, eestlased, tahame nii: lapsed peavad eesti keelt oskama, suvel Eestis paljajalu murul käima ja lehmasõnniku haisu tundma, muidu polekski nagu täisväärtuslik lapsepõlv,” seletab Külli.
Eestlane tahab külma!
Kuigi Külli tuli oma sõnade järgi kodumaale suure hurraaga, polnud taaskohanemine lihtne. Naasmise tegid kergemaks sõbrad, kes olid Külli jaoks alati olemas ja aitasid teda siinse eluga taas kurssi viia.
Töö leidmine läks raskemalt, sest Külli tahtis töötada tingimata Pärnus, kuigi siin polnud tema kvalifikatsiooniga sobivaid ameteid just palju valida.
Praegu on Külli rahul oma assistenditööga bussifirmas Alltours, peale selle õpetab ta Saksa tehnoloogiakoolis saksa keelt ja teeb giidi- ning tõlgitööd Pärnu muuseumis.
Naine möönab, et palgad olid Saksamaal tõesti kõrgemad, kuid tunduvalt suuremad on seal ka eluasemekulud ja üür. Kuigi palju räägitakse Saksamaa odavast toidust, teab Külli, et vähe maksavad vaid kaheldava kvaliteediga toiduained.
“Odav on piim, mis säilib kolm nädalat, või jogurt, mis seisab pool aastat, ja leib, mis ei lähe kunagi kõvaks,” väidab Eesti toiduainete värskust hindav pereema. “Siinne toit ei ole sellega võrreldes kallis, tuleb lihtsalt teada, mille eest sa maksad.”
Külli naudib eestimaist kliimat, kus iga aastaaeg kestab just parasjagu pikalt. Heidelbergi pehmete talvede ajal tundis ta puudust lumest, USAs vaevas juba varakult saabuv 40kraadine suvekuumus, mis sundis inimesi nädalaid ainult kliimaseadmega majade, kontorite ja kaubamajade seinte vahel veetma. “Mina olen eestlane, mulle on külma ka vaja,” ütleb Külli naerdes.
Rahapuud ei kasva kuskil
Noore emana hindab Külli kõrgelt Eesti emapalka ja lapsehoolduspuhkuse süsteemi. Ameerikas töötavad naised rasedana piltlikult öeldes seni, kuni looteveed puhkevad, ja beebiga saavad kodus olla vaid mõne nädala. Lastetoetus küll on, kuid ära sellest ei ela, lasteaiakoht maksab ligikaudu tuhat dollarit kuus. Teine tuhat dollarit tuleb maksta eluasemekuludeks ja nii pole keskmise või madalama sissetulekuga emal, kes teenib 2000–3000 dollarit, sugugi lihtne toime tulla.
Immigrante ahvatlev Saksamaa sotsiaalsüsteem ei pea Külli arvates enam kaua vastu, sest see toimib, kuni sinna kõvasti sisse makstakse. Paraku on Saksamaal tekkinud suur hulk inimesi, kes eelistavad sotsiaaltoetustest elatumist palgatööle, kuna pool palgast läheks maksudeks. Töötu abiraha saamiseks peab olema Saksa kodanik ja tuleb tõestada, et otsid tööd. Loata ei tohi linnast lahkuda – justkui vabakäiguvang.
“Mitte kusagil ei kasva raha puu otsas ja oma kodus on ikka kõige parem. Pole tarvis ametnike pabereid täita ja tõestada, et sul on luba võõral maal olla – nüüd olen oma maal ja mul on täielik õigus siin elada,” ütleb Külli rahuloluga.
Ameerikasse otse koolipingist
Gerli Kõiv läks USAsse 18aastasena ja elas seal 11 aastat. Kuigi elu ja karjäär kulgesid Ameerikas kenasti, tuli ta 2007. aastal Pärnusse tagasi, põhjuseks armastus.
Tüdruk lõpetas Pärnus 1996. aastal keskkooli ja üritas koos kaaslastega Aare Laanemetsa kooliteatrist astuda lavakunstikateedrisse. Kuna neiu ei saanud igatsetud erialale sisse, otsustas ta paariks nädalaks USAsse Illinoisi tuttavatele eestlastele külla sõita. Paarist nädalast sai aga üksteist aastat.
Kool ja töö Illinoisis
Gerli leidis Illinoisis lapsehoidja koha ja arvas, et tore oleks aasta Ameerikas töötada ja õpinguteks raha koguda. Samal ajal täiendas ta oma inglise keele oskust kohalikus kolledžis.
Kui aasta läbi sai, tundus Ameerika elu Gerlile juba päris huvitav. Nii astus ta esmalt riigikolledžisse, keskendudes teatrikunsti valikainetele.
Kahe aasta pärast mõistis piiga, et teatriala pole siiski tema jaoks õige valik, ning asus erakolledžis õppima massikommunikatsiooni ja turundust. Samal ajal sai ta oma esimese töökoha ühes firmas algul assistendi, hiljem turundusjuhina.
Aastad läksid ja õppeviisa asendus kolmeaastase tööviisaga, mida pikendati järgmiseks kolmeks aastakski. Gerlil olid head sõbrad ja meeldiv töökoht, Chicago Eesti majas isegi eesti kogukond, kellega jaaniõhtut, jõule ja teisi koduseid pühasid peeti.
“Algul oli hirmus koduigatsus, aga mingil ajal leidsin, et ma vist ei tulegi enam Eestisse tagasi,” ei kavatsenud Gerli oma sisseharjunud elurütmi Ameerikas niipea muuta. “Olin Ameerikasse minnes ju nii noor, tahtsin kõigepealt hariduse saada, siis tekkisid sõbrad ja töökoht, harjusin sealse eluga ära.”
Puhkusereis muutis kõik
2007. aasta kevadel tuli Gerli Eestisse oma passi uuendama, mida oli vaja Ameerika tööviisa pikendamiseks. Koos siinsete sõpradega võeti ette suusareis Itaaliasse ja Gerli sai tuttavaks toreda Pärnu noormehega. “Pidin maailma teise otsa kolima, et Pärnu poisiga tuttavaks saada,” naerab Gerli saatuse keerdkäikude üle.
Pool aastat sõitsid noored teineteisele eri mandritele külla, kuni tundus, et nii enam ei saa. Ühiselt otsustati, et Gerlil on Eestisse tagasi kolida lihtsam kui mehel USAsse tulla, ja sama aasta novembri lõpus naasis Gerli Pärnusse. Pärast pikki võõrsil veedetud aastaid jõulude ajal kodus olles tundis Gerli enda ütlust mööda suurt rahu ja rõõmu: nüüd olen õiges kohas!
Otsust Pärnusse kolida mõjutas ka soov olla koos perega. Kuigi Ameerikas polnud sõpradest puudust, tundis Gerli just jõulude, sünnipäevade ja teiste perekondlike tähtpäevade ajal igatsust koduste järele.
Gerli tunnistab, et kartis enne Eestisse tulemist, kas saab ikka hakkama: kogu täiskasvanu- ja tööelu oli ju möödunud USAs, Eesti töökorraldusest ja firmadest polnud tal õrna aimugi.
“Alguses oli raske küll, sest kümne aastaga oli siin kõik nii palju muutunud,” mäletab Gerli oma kohanemist. “Ma ei teadnud siinseid firmasid, ei olnud harjunud olmega, isegi „Aktuaalse kaamera” uudisteankrud olid võõraste nägudega. Tihti vaadati mind, nagu oleksin eile sündinud: kuidas sa siis seda ei tea?”
Siiski leidis naine juba paari kuu pärast töö hotellis Strand turundusjuhina. Koos töökohaga hakkasid tekkima uued suhted, tegemised ja elurütm.
Nüüdseks on Gerli abielus ta Pärnusse tagasi toonud mehega ja väikese tütre ema, juulis sünnib perre teine laps. Ta töötab Pärnu linnavalitsuses turismispetsialistina.
Igal pool oma head ja vead
Need, kes Eestist ära kipuvad, nurisevad põhiliselt nigela kliima, viletsate palkade ja eestlaste ebasõbralikkuse üle. Gerli leiab, et Illinoisi kliima on nagu Eestis ja eestlastel pole häda midagi – vähemalt nooremad inimesed on niisama avatud ellusuhtumisega ja rõõmsameelsed nagu eakaaslased USAs.
“Läksin Eestist 1996. aastal, kui siin olid teised ajad, ja mulle tundus alguses küll, et Ameerikas on suhtlemine natuke võlts,” tunnistas Gerli oma USA-ajale tagasi vaadates. “Väiksemas kohas kõik tervitasid tänaval naeratades – mõtlesin, et nad ajavad mind vist kellegagi segamini. Hiljem mõistsin, et ameeriklasi on lihtsalt nii kasvatatud, see on täiesti loomulik.”
Ameerika ja Eesti töötasud ei kannata Gerli sõnade järgi tõesti võrdlemist: USAs sai ta isegi algaja assistendina kaks korda rohkem palka kui Eestis.
Samas on Eestis hüvesid, mis Ameerikast vaadatuna ulmelised tunduvad.
“Mu sealsed sõbrannad ei saa aru, kuidas ma võin lapsega kolm aastat kodus olla ja samal ajal poolteist aastat täispalka saada,” räägib Gerli. “Ameerikas tuleb 12 nädalat pärast sünnitust tööle minna ja lapsele leida hoidja või lastesõim või jääda laste kooliminekuni koduseks. Seal tuleb maksta, kui lähed haiglasse sünnitama, siin on kõik tasuta.”
Pärnus elades ei pane inimesed merd tähelegi, kuid USAs igatses Gerli suviti ujumise ja rannamõnude järele, sest sisemaal asuvas Illinoisis sai supelda vaid tasulistes basseinides või paari tunni autosõidu kaugusel järve ääres.
Vaata ringi ja tule tagasi
Gerli ei oska öelda, kas ta oleks Eestisse tagasi tulnud ka siis, kui poleks tulevast abikaasat kohanud. Ilmselt veerenuks elu Ameerikas omasoodu ja ameeriklasega pere luues poleks kolimine nii lihtne olnud. Siiski soovitab Gerli noortel (ja miks mitte vanematel inimestelgi) võimalusel maailmas ringi vaadata, et silmaringi avardada. Samas hoiatab ta, et võõrsil elades on oma probleemid ja igal asjal kaks otsa.
“Tahan alati Ameerikasse tagasi minna ja olen seal ka korduvalt külas käinud, aga ma pole kahetsenud, et Pärnusse tagasi tulin,” kinnitab Gerli.
“Kodust kaugel elada ei ole lihtne ja paljud neist eestlastest, keda Chicago Eesti majas kohtasin, on samuti Eestisse tagasi tulnud.”
Lähedaste inimesteta võõrsil elades ei leia hing kunagi täielikku rahu
Reelika Soovik koges, et kuigi välismaal võib karjäär edeneda ja elu mõnusalt kulgeda, pole süda kunagi päris rahul, kui kallid inimesed kaugele jäävad.
2004. aastal, kaks aastat pärast valusat abielulahutust pakuti Reelikale töökohta Iirimaal. Naise isiklik elu oli jõudnud sellisesse punkti, et mõneks ajaks lahkuda tundus hea mõte, ja ta võttis tööpakkumise vastu.
Mineku tegi raskeks see, et Reelika kümneaastane poeg jäi Pärnusse oma isa juurde. Kui võõrsil töötamine venis plaanitud aastast pikemaks, elas laps mõnda aega ema juures, kuid poisile Iirimaal ei meeldinud ja ta tuli tagasi Pärnusse. Naasta kavatses Reelikagi, kuid Eestis algas majanduslangus ja ta ei riskinud töökohast Dublinis loobuda.
Iirimaa võlud
Reelika jutu järgi jõudis ta väikelinna tüdrukuna väärt ametikohale, sest Iirimaal hinnatakse pigem inimese isikuomadusi kui kõrgharidust tõendavat paberit.
“Elu tuli Iirimaal nullist peale sisse seada ja see võttis aega,” meenutas Reelika esimesi aastaid Dublinis. “Töökoht oli hea, mind hinnati, tekkisid sõbrad, elukaaslane. Et Iirimaa on väga ilus ja inimesed lahedad, jäin seal mugavustsooni.”
Reelika arvates on Eesti inimesel üsna raske sisseharjunud asjadest lahti lasta ja elumuutusi ette võtta, eriti kui elu üle pole põhjust kurta. Siiski tunnistab ta, et hoolimata turvalisest argipäevast, ei tundnud ta Iirimaal kunagi täielikku õnne ja rahulolu, sest puudu olid kallid inimesed: poeg, vanaema ja maailma parimad sõbrad, kellega koos veedetud üle poole elust.
Reelika hindab kõrgelt Iiri ühiskonda ja iirlaste rõõmsameelset-muretut ellusuhtumist, kuid ütleb, et päris omainimesena ta ennast seal ei tundnud.
“Sügavat üksteisemõistmist ja lähedust nagu siinsete sõpradega seal ei tekkinud,” tõdeb Reelika. “Võib-olla on asi eestlase külmuses ja kanguses, võib-olla eestlaste taustas ja iseloomus.”
Kolida polnud lihtne
Lõpliku otsuse koju tulla langetas Reelika 2012. aasta sügisel, sest tahtis oma vanaemale toeks olla. Samuti vajas juba noorukiks sirgunud poeg ema.
Reelika tundis, et on oluline lähedaste jaoks iga päev olemas olla, külaskäigud ja Skype’i-vestlused seda ei asenda.
Otsus oli raske, sest Dublinis tuli loobuda heast töökohast ja uuest suhtest, kõhklusi tekitasid töökoha leidmine ja rahaline toimetulek Eestis.
“Päris suur hirm oli, sest kui oled nii kaua kodust eemal olnud, asud nagu maa ja taeva vahel ega kuulu õieti siia ega sinna,” väitis Reelika. “Aga olin perele lubanud ja taganemisteed polnud.”
Eelmisel kevadel leidis Reelika Pärnus üürikorteri majja, kus elavad tema vanaema ja hea sõbranna, ning kolis juunis sisse. Kohe tuli asuda tööotsingutele, sest enamik säästudest oli kulunud kolimisele ja uue kodu sisustamisele. Kahe kuu jooksul õnnestus tal saada kahele tööintervjuule, millest esimene pakkumine osutus mittesobivaks. Õnneks pakuti juhtimiskogemusega Reelikale kohta Milectria elektroonikafirmas.
Tema kogemused elektrialal piirdusid küll elektripirni vahetamisega, ometi usaldati teda firmas ja ta asus ametisse töödejuhatajana.
Reelika leiab, et kuigi ta tööd otsides mõtles juba hirmuga, kuidas saada hakkama miinimumpalka teenides, sõltub toimetulek ennekõike ellusuhtumisest. “Iirimaal oli elatustase muidugi kõrgem, aga julgesin tagasi kolida, sest mõtlesin, et kuidagi saan ikka hakkama, kui katus pea kohal ja leiba-kartulit jõuan osta,” ei heidutanud teda võimalik miinimummenüü. “Maailmas on küllalt neid, kes peavad isegi joogivee kilomeetrite kauguselt tooma. Tulin tagasi oma pere pärast ja see on seda väärt.”
Ilma pereta rahu ei leia
Iirimaal teiste eestlastega suheldes mõistis Reelika, et võõrsil on lihtsam elada neil, kes kolinud koos perekonnaga, kuid südames kripeldab neilgi. Kuigi algul tekitab eufooriat võimalus tavalist palka teenides endale märksa rohkem lubada, tuleb lõpuks materiaalsete hüvede suhtes küllastus. Mitme kaasmaalase jaoks osutus määravaks seitsmes või üheksas aasta, nad andsid koduigatsusele järele ja naasid Eestisse.
Kaugel elades muutus armsaks Eesti taevaski, mis paistis Iirimaa alati halli ja uduse taevaalusega võrreldes kõrge ja avarana isegi sajustel päevadel.
Reelikal on usku Eesti uude valitsusse ja ta loodab, et edaspidi keskendutakse Eestiski rohkem inimeste väärtustamisele. Ometi leiab ta, et oma riigi ja iseenda eluolu saab paremaks muuta iga inimene ise.
“Mul oli natuke raske taas kohaneda siinsete hoiakutega,” tõdeb Reelika. “Eestlane on väga alalhoidlik, ta võib lõputult olla rahulolematu töö, suhete või ühiskonna suhtes, kuid ei julge midagi muuta. Selle asemel et võtta riske ja edasi minna, jäädakse kohale tammuma.”
Reelika meelest aitaks inimeste julgus ja enesekindlus laiemaski mõttes riigi olukorda parandada. Kuigi mõnikord tundub Eesti riigis pettunud inimestele lahkumine lihtsaima väljapääsuna, peab Reelika seda ajutiseks lahenduseks, sest hingerahu osta ei saa.
“Igatsen vahel armsaid inimesi Iirimaal ja Dublini hommikute lõhna, aga pole kordagi kahetsenud, et tagasi tulin,” lausub Reelika. “Mul on mu töö, näen iga päev poega ja saan memmel silma peal hoida – see on hindamatu väärtus.”