Haiti laagriülem Enn Eberg jõudis koju

Enn Ebergile on seekordne Haiti missioon juba kuues rahvusvaheline pääste- või abimissioon. Foto: Ants Liigus

Poolteist kuud Haiti maavärinakatastroofi piirkonnas rahvusvaheliste abiprogrammide töötajatele ehitatud baaslaagrit juhtinud Enn Eberg jõudis nädalavahetusel tagasi koju Pärnusse.

Eberg kutsuti Haitile baaslaagri ülemaks juunikuus pärast seda, kui ta oli jaanuaris-veebruaris aidanud sedasama laagrit Haitil ehitada.

“Tegu on omamoodi rotatsiooniga, kus laagriülemad ja personal vahetuvad keskeltläbi iga poolteise kuu tagant,” selgitas Eberg, kelle jutu järgi on rahvusvaheline baaslaager kokku kuivamas, sest inimesi, kes Haitil toiduabiprogrammi raames töötavad, on jäänud aina vähemaks.

“Majutasime ligikaudu sada inimest, samal ajal kui laager võiks mahutada neli-viis korda rohkem rahvast,” rääkis Eberg. “Septembris alustataksegi baaslaagri kokku pakkimist.”

Asjaajamine aeglane ja bürokraatlik

Samal ajal pole Ebergi ütlust mööda pilt maavärinas purustatud Haiti pealinnas Port-au-Prince’is palju muutunud.

“Linn on endiselt üks suur kivihunnik, nagu see oli viis kuud tagasi,” sõnas ühena esimestest rahvusvahelistest abistajatest kohe pärast 12. jaanuari maavärinat Haitile missioonile lennanud ja seal esimesed poolteist kuud teeninud mees, kelle igapäevatööks on õpetamine Väike-Maarja päästekoolis.

“Inimesed elavad enamjaolt ikka veel riigimaadele rajatud ajutistes telklinnakutes, sest miskipärast edeneb kivilinna taastamine väga aeglaselt,” kirjeldas Eberg.

Ametlike andmete järgi sai Haiti jaanuarimaavärinas surma enam kui 200 000 inimest ja koduta jäi üle miljoni inimese.

Ebergi arvates on asjaajamine maavärina tagajärgede likvideerimisel aeglane ja bürokraatlik ning Haiti valitsus saamatu.

“Inimesi, kes kuid oma perega telkides elavad, ei saa laiskuses või katastroofist tingitud minnalaskmismeeleolus süüdistada, peamine põhjus, miks linna pole taastama hakatud, on ääretu vaesus, millesse katastroof on Haiti rahva tõuganud,” sõnas Eberg. “Samal ajal on ehitusmaterjal seal ääretult kallis: kümme-viisteist ehituslauda maksab näiteks 200 dollarit. Selliste hindade juures oma kodu taastada tavaline inimene küll ei jõua.”

Uus katastroof tuleb

Läinud nädalal jõudis Haitist tagasi veel kaks eestlast: seal meedikuna töötanud Kaire Tsäro ja tehnik Eiko Tammist. Nende asemele sõitsid Eestist Haitile meedik Elle Jürgens ja tehnik Mati Väljaots. Ebergi laagrijuhitöö võttis üle kolleeg Soomest.

“Nende ajal pakitakse baaslaager ilmselt kokku, et see Panamale lattu hoiule saata – järgmist katastroofi ootama,” ütles Eberg. Küsimusele, kas ta on valmis jälle appi tõttama, kui peaks vaja minema, vastas nüüd kuuendat korda pääste- või abimissioonil käinud mees otsekoheselt, et ta ei tea seda.

“Võib-olla lähen, võib-olla mitte, praegu mõtlen küll, et aitab mõneks ajaks maailma päästmisest, vaja oleks ehk enda elu päästma hakata,” ütles aprillis väikese tüdrukukese isaks saanud perekonnapea, kel muuhulgas kodumaja suuremaks ehitamine pooleli.

Tänati kättpidi

See, et baaslaager Haitil töö lõpetab, ei tähenda rahvusvahelise abistamise lõppu. Ebergi sõnul suunatakse programmid ümber. Ilmselt ootab Haitit ees nüüd juba elamuehitusprogrammide saatmine purustatud piirkondadesse ja kasvab Haiti valitsuse osakaal.

“Mulle jäi mulje, et Haiti valitsus juba ootabki, et abistavad organisatsioonid riigist lahkuksid ja abiraha üle otsustamise tervenisti nende kätte annaksid,” muigas Eberg.

Eesti on eraldanud Haiti toetuseks kokku 6 841 309 krooni. Humanitaarabi moodustab sellest summast 5 667 309 krooni. Humanitaarabist annetas 2,5 miljonit krooni Eesti riik Haitile Punase Risti ja Punase Poolkuu seltsi föderatsiooni kaudu. Ülejäänu kulus Eesti päästemeeskondade Haitile lähetamiseks. Pikaajaliseks ülesehitustööks saatis Eesti Haitile 1 174 000 krooni.

“Seda pole palju, kuid Eesti oli nende nelja riigi seas, kes pidasid sõna ja oma osa lubatust Haitile saatsid, mis ei jäänud seal tähelepanuta,” sõnas Eberg. “Mind kui eestlast tuldi selle eest kättpidi tänama.”