Tõstamaa mõisas käivad “Pruutide kooli” proovid

Poliitik Otto Strandmanni suunistel avati Tõstamaa mõisas kodumajandus- ja täienduskool, mille esimese õppeaasta sündmustik “Pruutide koolis” hargneb. Foto: Ardi Truija

Tõstamaa mõisa saalis kiljuvad taldrikut keerutavad tüdrukud, ees valged põlled ja seljas hallikassinised vormikleidid, nagu kodumajanduskooli õpilastele kohane.

Rahvasuu kutsub nende õppeasutust pruutide kooliks ja nii on näidendi käsikirja autorid Gerda Kordemets ja Margit Keerdo selle pealkirjastanudki.

Paari tunni jooksul hargneb vaataja ees Tõstamaal aastatel 1926–1945 tegutsenud kodumajandus-täienduskooli alguse eluolu, millesse on põimitud mõisa ajalugu, aga ka noore ja vabameelse poetessi Liina Täkeri lugu.

Teater maakohas

“Liina Täker on minu vanavanaisa õde, ta oli poetess ja elas ligi 30 aastat varem, kui näidendi tegevus toimub, ta võitis Eesti kirjameeste seltsi luuleauhinna, hiljem sõitis ta Ameerikasse ja tema saatus jäigi saladuseks,” räägib näidendi autor ja lavastaja Kordemets, punudes tumedapäisele õpilasele Aureliele patse.

Aurelie ja Marie on näidendis tegelaskujudena ja need on lavastaja vanaemade nimed.

Ühenduse R.A.A.A.M. ja Tõstamaa valla koostööna lõikuskuu alguses publiku ette jõudvas lavastuses teevad kaasa sellised professionaalsed näitlejad nagu Laine Mägi ja Andrus Vaarik, nende kõrval kohalikud lavalaudade harrastajad: Manija Riida talu perenaine Ülle Tamm ja Tõstamaa keskkooli õpilased Maret Palusalu, Liis Leerimaa ja Signe Heindla.

Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusel Tõstamaal on kõnealune esimene suvelavastus, ettevõtmine, milleni on pikk tee.

“Toomas Rõhu, kohalik vallavanem, on seda juttu rääkinud pikka aega, aga mingit suvalist näidendit me ei tahtnud. Siis hakkas Liina saatma mulle linke mõisa ajaloo kohta ja ajas pea segi,” vihjab Kordemets Liina Käärile, kes on Tõstamaa mõisa projektijuht.

Suvelavastuse toomine publiku ette maksab, ja mitte vähe. Vajalikku raha on välja kirjutatud Leader-programmist ja südasuvist ettevõtmist on toetanud Tõstamaa vald.

“Lavastuse ettevalmistamine ja etendused elavdavad kohalikku elu, minu arvates võiks igas paigas teater olla, selline, mis ei võta ainult piletiraha, vaid annab kohalikele tööd, kostüümid õmblevad kohalikud, dekoratsioonid valmistavad kohalikud ehitusmehed ja meie puhvetis pole müügil kokat ega krõpse, vaid kohalikud müüvad seal oma tooteid,” seletab Kordemets.

Mõistlikud kummitused

Tõstamaa mõisahoone valmis 1877, see on restaureeritud, kuid harjumuspärast peauksest sissepääsu täiendab etenduse tarvis ehitatud puidust lisarõdu.

Truppi on Kordemets kaasanud oma klassi- ja koolikaaslasi Tallinna 32. keskkooli päevilt, nende hulgas Mägi, Vaarik, Tamm. “See etendus seob meid, see on nagu mingi kuuluvus, üheperetunne,” räägib ta.

“Ma ei saanud “ei” ütelda, kui Gerda mind kutsus,” kinnitab Tamm, sidudes jalga ajastutruusid madalaid paeltega kingi, mis ta kodunt välja nuhkis.

Vaataja ees hargnevad üheaegselt parunite lugu ja häärberi kummituslood.

“Ööbime siin ja arvasime, et peame selle kogemuse saama, südaööl käisime püramiiditoas ja püüdsime kõhtu surisema saada, aga ju on kummitused meiega kas rahul või oleme nad ära ehmatanud,” muheleb Kordemets.

Tõstamaa mõisa viimane omanik, oriendist huvitatud parun von Holstein laskis oma kabineti lakke maalida püramiidikujutise.

“Etenduse eel ja ajal saab vaadata mõisamaja, jalutada aias, paneme välja näituse, millel on kajastatud paarkümmend aastat siin tegutsenud kodumajanduskooli tegevus, ja imetleda võib omaaegseid käsitöid,” lisab Käär.