Hobuse ja maaveise kasvatajad tähistavad Jakobsoni sünnijuubelit

Ärkamisaja suurmehe Carl Robert Jakobsoni talus, Kurgja talumuuseumis peetakse eesti maakarja tõugu lehmi ja järgitakse loomakasvatuses tema põhimõtteid. Foto: Henn Soodla

Kurgja talumuuseumis toimub augusti teisel laupäeval eesti hobuse ja eesti maakarja päev, kogupereüritusel leiavad mõnusat meelelahutust igas eas maaeluhuvilised.

Aastast 1874 Eesti maaelu edendajale Carl Robert Jakobsonile kuulunud talus tegutseb temanimeline talumuuseum, mis sobibki kõige paremini sedasorti ettevõtmiste toimumiskohaks.

„Tähistame tänavu Carl Robert Jakobsoni 170. sünniaastapäeva, kahju, kuid Eesti krooni meil enam ei ole – 500kroonist kaunistas Jakobsoni pilt – ja nii ongi meil mure, et äkki unustatakse ta ära,” rääkis talumuuseumi direktor Monika Jõemaa.

Direktori sõnade järgi on talumuuseumi põhiline eesmärk Carl Robert Jakobsoni pärandi hoidmine ja talletamine ning seetõttu on hea, et koostöös Eesti hobusekasvatajate seltsi (EHS) ja Eesti maakarja kasvatajate seltsiga (EKS) korraldatakse selline ühisüritus Kurgjal.

„Kus siis veel, kui mitte Kurgjal? Kutsus ju Jakobsongi maarahvast üles kasvatama ja aretama eesti tõugu hobust ning eesti maaveist, meilgi on talulaudas alaliselt kaks eesti hobust ja kümmekond maaveist,” mainis direktor.

Ürituse avavad hobused

EHSi tegevdirektor Krista Sepp tutvustas, et talupäeva avavad hobused, kuid sellel päeval tehakse sügav kummardus kõigile meie põlistõugudele. Ette kantakse Jakobsoni kõne, mille ta pidas 1870. aastatel eesti hobuse kaitseks. Vaatajad näevad eesti hobuse mitmekülgset kasutamisvõimalust, alustades takistussõidust.

„Tänavu on saavutatud suurepäraseid tulemusi, takistussõidus juhib edetabelit Toonik, 11aastane eesti tõugu hobune, kelle aretas Loore Avik Valjala vallast Saaremaalt ja omanik on Tondi RSK; eesti tõugu sugutäkkudest on parim Anakee 720 E, aretaja Elle Suvi ja omanik Tika talu Pöide vallast Saaremaalt,” rääkis Sepp. Lisades, et koolisõiduski on eesti hobusel hea koht: teisel positsioonil Rokit, aretaja Toomas Aarma ja omanik Krista Raidmets.

Võistlusega samal ajal saab vaadata hobuviltimist, mida tegevdirektori ütlust mööda taasiseseisvumise ajal Eestis näidatud ei ole. Tegemist on haruldase ja harvanähtava vaatemänguga.

Sepp kirjeldas teisigi hobustega seotud ettevõtmisi, millest talumuuseumis osa saab.

Toimub eesti hobuste näitus ja hobusekauplemine. Demonstreeritakse eesti hobust koolisõidus, tulevad rakendi- ja täpsussõit ning kiiruskatse maratonirajal.

Kurgjal näeb seltsi tegevdirektori sõnade järgi rohkem kui 15 eesti hobust, näitus tipneb edukate aretajate autasustamisega.

Päeva lõpul peavad Eesti hobusekasvatajate seltsi liikmed koosolekut.

„Kui mõni aeg tagasi kasvatati eesti hobust peamiselt saartel, siis nüüd võime seda tõugu hobust kohata üle Eesti,” mainis Sepp. “Ja peamine: see hobune on leidnud rakenduse, ta on kasutusel nii spordis kui vabal ajal, ja kasulik on ta rannaäärsete karjamaade hooldajana, nagu nägime Aivar Merila juures Piirumil.“

Maakari õigel kohal

Eesti maakarja kasvatajate seltsi tegevjuht ja tõuraamatu pidaja Käde Kalamees ütles, et sellise ürituse korraldamise plaan tekkis läinud aastal.

„Kurgja talumuuseumi direktor Monika Jõemaa arvas, et Jakobsoni 170. sünniaastapäeval sobiks Kurgjale selline ettevõtmine, olin nõus, sest mäletan lapsepõlvest, kui niisuguseid üritusi korraldati Toris.”

Kalamees rõhutas ürituse sümboolsust Kurgja, eriti Pärnu- ja Viljandimaale, kus on suurimate maakarjade kasvatajad. Meenutades, et Kurgja talu peremees Jakobson soovitas oma kõnes (1874) “Kuidas põllumees rikkaks saab?”, et mõistliku söötmise abil võib saada lehmalt senise 350 toobi piima asemel 1000 toopi aastas.

„Eesti ajal oli maakari levinud, hea tootlikkusega, nõukogude ajal peeti seda karja liiga natsionalistlikuks, lehmade väikese kasvu tõttu ei soovitud teda eriti, sest oli ju raske täita lihaplaani,” selgitas Kalamees, tundes heameelt, et maakarja veiste arvukus on taastumas.

Eesti tõugu hobune nagu eesti maakarigi on meie kultuuripärand.

Eesti maakari kanti 2000. aastal maailma põllumajandus- ja toiduorganisatsiooni FAO ohustatud tõugude nimekirja, Eestis oli siis jäänud veel vaid 443 nudipäist maakarja tõugu lehma.


Carl Robert Jakobson

 Sündis 26. juuli 1841 Tartus, suri 19. märtsil 1882 Kurgjal.

 1859–1862 Torma kihelkonnakooli õpetaja.

 1862 Jamburg, õpetaja.

 1864 Sankt-Peterburg, õpetaja ja koduõpetaja. Alustas kaastööde saatmist Eesti Postimehele. Osales Eesti kirjameeste seltsi ja Eesti Aleksandrikooli peakomitee tegevuses.

 1868 ja 1870 pidas Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet.

 1871 suundus Tallinna, soovis asutada eestikeelset ajalehte, kuid luba ei saanud.

 1872–1874 Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja.

 1874 ostis talu Kurgjal, samal aastal korraldas Vändras Eesti esimesed künnivõistlused.

 1878 asutas ajalehe Sakala, oli lehe toimetaja.

 1881 Eesti kirjameeste seltsi president.

 Pärnu ja Viljandi Eesti põllumeeste seltside president.

Jakobson andis eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid, ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu “Teadus ja seadus põllul” (I osa 1869) ning raamatud “Kuidas põllumees rikkaks saab” (1874), “Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad” (1876), “Sakala kalender põllumeestele” (1880), pannes aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.

Andmed: Pärnu Postimees