Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/19/107707t1h5531.jpg)
Koprad on Pärnu vallikraavi kallastel juba mitu aastat tõsist tööd teinud ja pole aukartust tundnud kõige jämedamate pargipuude ees.
Kuuekümnendatest aastatest kobraste uurimisega tegelnud metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse spetsialist Nikolai Laanetu ütleb, et koprad otsivad alternatiivseid elupaiku.
Nikolai Laanetu, kobrastest räägitakse meedias järjest rohkem. Mis põhjusel nende arvukus Eestis on tõusnud?
Kobraste arvukust hindame praegu ligikaudu 18 000 isendile. See tähendab, et kobras on ületanud lubatava optimaalse taseme, mis Eestis on 10 000 isendi piirimail. Nii on meil ligi 8000 kobrast ülearu.
Kobraste suur arv ei tulene mitte sellest, et kobras sigib hästi, vaid sellest, et meie jahinduse võimekus on madal.
Jahimehed ei ole õppinud piisavalt hästi kobrast püüdma ja küttima. Tuleme napilt toime põdra küttimisega, kuigivõrd saame hakkama sellise ulukiga nagu metssiga, isegi metskitsega ei tule me enam toime. Aga kährikkoer, rebane ja metsnugis on alakütitud nagu kobraski.
Kas kopral on looduslikke vaenlasi?
Looduses on tal tõsine vaenlane ilves, vähesel määral hunt.
Et linnas neid loomi pole, ei ole kobrastel siin midagi karta.
Linnas muidugi ei ole. Miks koprad ilmuvad praegu linna ja asulate piirkonda, on loogiline jätk sellele, et suur osa looduslikke elupaiku on hõivatud ja kobras otsib alternatiivseid elupaiku. Isegi selliseid, mis on teisejärgulised ja kus häirimisfaktor on suur.
Ka Tartus on üsna selgelt need probleemid, botaanikaaeda on koprad tunginud aiavärava alt. Nende ilmumine Pärnu linna, eriti vaiksesse vallikraavi ei ole midagi uut ega üleloomulikku, vaid loomulik nähtus.
Looduskaitsekeskus on katnud suuremad puud Pärnus vallikraavi ääres traatvõrguga, väiksemad puud on kobras juba ära söönud. Kas on lootust, et kui tal puid enam süüa pole, läheb ta siit ära? Või saab ta kuidagi teisiti hakkama?
Võrguga katmine on väga mõistlik lähenemine. Tõenäoliselt pole Pärnu vallikraavis rohkem kui üks isend, aga see suudab teha palju. Ära “rõngastada” või rikkuda kümme-kakskümmend korralikku pargipuud, see ei ole tal mingi küsimus.
Kobras rändab ringi põhiliselt kevadel, kui ta otsib uusi elupaiku. Kopraid on olnud saartel mõnes sadamas, kus nad sõid ümbrusest ära kõik pajustiku. Kui toitu enam ei olnud, läksid nad sealt minema.
Kui Pärnus on pargipuud korralikult kaetud, on kobras, kui tal süüa ei jagu, eriti sügisel ja talvel, sunnitud sealt ära minema. Et Pärnu jõgi on kogu aeg lahti, liigub ta sealt ära.
Mis on kopra põhitoit?
Suvel sööb kobras ainult rohtset toitu. Eelistatud on seaohakas, angervaks, kõrrelised, hea meelega sööb ta sarikõielisi, nõgest, vaarikat. Tema toiduspektris võib olla üle saja taimeliigi.
Talvel sööb kobras vesikupu juurikaid, ka vesiroosi juurikaid, aga need on väiksemad, seetõttu on surve sellele taimele väiksem. Sööb veel järvkaisla juurikaid, hundinuiajuurt ja risoome.
Talvel on kopra toiduks reeglina lehtpuude koor, vahel harva okaspuude koor. Okaspuude koor tuleb kõne alla siis, kui toidubaas on ühekülgne ja toiduks põhiliselt kask. Siis soovib ta eelistatult kuuse- ja männikoort.
