Kauge töökoht tühjendab rahakotti ja lõhub peret

Foto: PP

Kui kodukohas töökohti napib, tuleb minna kaugemale. Enamik inimestest lepiks töökohaga maksimaalselt poolesaja kilomeetri kaugusel, vastasel korral tooks see kaasa talumatult suured kulud ja pere lõhkimineku.

Nii selgus sotsiaalministeeriumi tellimusel Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) tehtud uuringust, mis üritas välja selgitada, missugustel tingimustel oleksid maal elavad inimesed valmis käima kodukohast kaugemal tööl.

Selgus, et kodunt kaugel töötamine on väga levinud: teises vallas käib ametis 28 protsenti ja teises maakonnas 17 protsenti töötajaist.

RAKE juhataja kohusetäitja Kerly Espenberg tõi terava probleemina esile, et inimeste liikumist pidurdab tugevalt ühistranspordivõrk. “Suurim murekoht on kaugemal tööl käimisega kaasnevad kulud,” nentis ta.

Uuringu käigus küsitleti kogu Eestis 44 valla esindajaid. Omavalitsuste valikul jälgiti, et need oleksid eri taustaga: nii kõrge kui madala töötusega. Pärnumaalt valiti linnalähedaste Sauga ja Tahkuranna kõrval välja Koonga, Surju ja Tõstamaa vald.

Tööl käia kulukas

Eesti töötukassa Pärnumaa osakonna juhataja Gerli Mets tõdes, et neil on palju maapiirkondade töötuid arvel.

“Kodukandis tööd ei ole, aga bussiühendus Pärnu linnaga ei toeta tööleminemist, eriti vahetustega töötamist,” selgitas ta. “Isegi kui oleks transpordiühendus, kuluks sõidule väga palju raha ning sellevõrra jääb elamiseks ja maksudeks vähem. Seega läheb töölkäimine teatud juhtudel kulukaks.”

Kui Pärnumaa või naabermaakonna piires oleks töölkäimine liialt kallis ja keeruline, siis tihti minnakse tööle pigem Soome, kus palgatase on kõrgem ja kompenseerib kaugemale sõidu, lisas Mets.

Kõnealusest uuringust ilmnes, et töötuse probleem on igal pool terav, isegi kui registreeritud töötuse määr on suhteliselt madal, sest märkimisväärne osa töötutest ei ole end arvele võtnud. Neid, kes end ikkagi töötuks registreerivad, motiveerib eeskätt ravikindlustus.

Näiteks Koonga vallas on selle nädala seisuga töötukassas arvel 46 tööotsijat, kuid vallavanem Andres Hirvela pakub, et tegelik töötute arv on kaks korda suurem.

Palk ei motiveeri

Paljud omavalitsusjuhid nimetasid töötute passiivsuse põhjusena, et sotsiaaltoetused võimaldavad ära elada ja kuna leiduv töö oleks tihti miinimumpalgaga, ei tasu vähese raha nimel pingutada.

Probleemi süvendab omavalitsuse pakutav elamispind, nii pole inimestel motivatsiooni tööle minna ega hakata ise endale korterit üürima.

Kuigi mõni töökoht isegi oleks linnas saadaval, ei jõua inimesed korterit üürida, aga bussiga tööle sõita on peaaegu võimatu – nii tekib surnud ring.

Pea kõikides omavalitsustes märgiti, et kui inimene on töökas, siis mingit tööd ta alati leiab, iseasi, kas lepinguga. Ja nõustuda tuleb suhteliselt väikse palgaga.

Nii rääkisid omavalitsuste juhid: “Linnas ei läheks keegi isegi uksest välja selle raha eest, mille eest meil siin inimesed teevad kaheksa tundi tööd.” Või: “Minu käest on tõesti tuldud küsima, et “ma saan nii vähe palka, äkki peaks ennast ikka töötuks võtma?”.”

Teatud osa probleemsest kontingendist teeb küll juhutöid, kuid sageli motiveerib neid üksnes vajadus osta alkoholi.

Sageli teavad vallajuhid, et inimesed käivad ümbrikupalga eest tööl, sest paremat valikut ju ei ole. Kuigi maksude laekumata jäämine on probleem, on mustalt töötamine valdade esindajate arvates ikka parem kui täielik passiivsus. Mõni töötuks registreerunu töötab tegelikult välismaal.

Napp ühisaeg lõhub peresid

Pea igas vallas nimetati murekohana äsja keskkooli lõpetanud noori, kel puuduvad konkreetsed erialased oskused, kuid kes tunnevad end liigagi kindlalt ega ole nõus igasugust tööd tegema.

Põhjusi, miks kodu ja töökoha vahelist pendelrännet vallast väljapoole loetakse negatiivseks, on mitu. Esiteks, sõitmine väsitab ja inimestel jääb vähem aega, mida veeta oma pere, sõprade ja naabritega. Valdade esindajad nimetasidki pendeldamist oluliseks põhjuseks, mille tõttu pered lagunevad.

Sisserände puhul on omavalitsuste esindajate hinnangul halb see, et inimesed tarbivad töökoha vallas pakutavaid avalikke hüvesid, aga nende maksutulu läheb teisele omavalitsusele.

Töölejõudmiseks kasutab enamik inimestest sõiduautot, kuid suhteliselt palju käib tööle jalgsi. Ühistranspordiga jõuab tööle vaevu kümnendik mujal vallas töötajaist.

Kõige suurem osa vastanutest nimetas kodu ja töökoha maksimaalseks vahemaaks, mida ollakse nõus iga päev läbima, 20–49,9 kilomeetrit ja aega ei tohiks selleks kuluda üle poole tunni. Üle poolesaja kilomeetri eemal on nõus iga päev tööl käima 17 protsenti küsitletutest. Seejuures on mehed nõus kaugemale tööle sõitma.

Väljaspool oma elukoha omavalitsust töölkäijatest enamik (85%) naaseb õhtuks koju, vaid viis protsenti ööbib töökoha läheduses ja käib kodus kord nädalas. Kord kuus käib kodus kaks protsenti vastanutest.

Andres Hirvela, Koonga vallavanem

“Täpseid andmeid ei tea keegi, aga arvan, et tegelikke töötuid on meie vallas ametlikult registreeritutest ehk isegi kaks korda rohkem.

Palju on selliseid inimesi, kes iga hinna eest üritavad ise hakkama saada ja kel uhkus ei luba kuhugi abi küsima minna. Oleme sotsiaaltöötajaga arutanud, kuidas need inimesed üles leida ja neile tähelepanu pöörata. Paraku on palju selliseidki, kes pole ammu tööl käinud, ei plaanigi minna ja nõuavad valjuhäälselt abi.

Jah, kui kohapeal tööd ei ole, tuleb kaugemale sõita. Tean, et meie valla elanikke käib Iirimaal ja Soomes tööl, koju pääsevad nad heal juhul korra kuus.”

Gerli Mets, töötukassa Pärnumaa osakonna juhataja

“Paljud maapiirkonna töötud on meil arvel, kuna kodukandis tööd ei ole, aga bussiühendus Pärnu linnaga ei toeta tööleminemist, eriti vahetustega töötamist. Isegi kui oleks transpordiühendus, kuluks sõidule väga palju raha ning sellevõrra jääb elamiseks ja maksudeks vähem. Seega läheb töölkäimine teatud juhtudel kulukaks. Pigem minnakse tööle Soome, kus palgatase on kõrgem ja kompenseerib kaugemale sõidu. Soomest kaugemale ei kiputa väga minema.

Mõni inimene käib Tallinnas tööl, aga see on pigem erand ja sellisel juhul on tegemist kõrge töötasuga, mis kompenseerib transpordi- ja ajakulu.”