Andrei Korobeinik: Eesti seaduste silmis võrdub loom teleriga

Andrei Korobeinikule jääb arusaamatuks, kuidas täpselt peaks käima lemmiklooma humaanne hukkamine koduste vahenditega. Foto: Lilli Tölp

Ettevõtja, riigi­kogulase ja Pärnu linnavolikogu esimehe Andrei Korobeiniku nime leiab nende 21 hulgast, kes juunis algatasid loomakaitse- ja looduskaitseseaduse muutmise eelnõu. Eesmärgiks keelata loomade pidamine, aretamine ja paljundamine üksnes või peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil. Suvel kogus pärnakas ettepanekuid järgmise loomakaitseseaduse muutmise eelnõu tarbeks ja sügiseks peaks vastukaja alusel koostatud nimekirigi riigikokku jõudma.

Näib, et Korobeinikul on loomade ja nende õiguste vastu tekkinud elav huvi. Selle huvi ja tehtud töö tulemused ilmnevad tema sõnutsi loodetavasti juba sel aastal.

Suve algusest olete küsinud inimestelt arvamust loomakaitseseaduse muutmise eelnõu tarbeks.

Ja olen neid ka saanud. Neid on saatnud näiteks Varjupaikade MTÜ, Eestimaa loomakaitse liit, päris mitu eraisikut. On ettepanekuid, mille peale võib mõelda, ja neid, mille üle vaielda. Mõni ­mõte väärib minu arust kindlasti teostamist.

Kevadel Jevgeni Ossinovski eestvedamisel andsime sisse karusloomafarmide keelustamise eelnõu, mille esimene lugemine on ilmselt septembris. See oli üks päris populaarseid ettepanekuid, mis tehti.

Kui te ideid koguma hakkasite, pidi teil olema ettekujutus, mis sel loomakaitse seadusel praegu viga on.

Jah. Peamine probleem on selles, et Eesti õigusruumis on loom asi. Nagu telekas näiteks. Probleem on selles, et kui keegi kahjustab looma, on see piltlikult öeldes umbes sama, kui lööd oma telekat haamriga. See on puhtalt ­sinu asi. Keegi ei hakka teleka kaitseks allkirju koguma.

Hiljuti tapeti Haapsalus kass. Omanik üritas teda uputada, pärast lõi haamriga. Politsei keeldus alguses kriminaalmenetlust algatamast. See põhimõtteliselt seondub paljude ettepanekutega, mis ma sain. Eestis on küll normid, mis karistavad sellise teo eest, aga nagu Haapsalu juhtum ­näitas, siis nende rakendamine sõltub puhtalt subjektiivsest arvamusest.

Aga kui see ei olnud looma piinamine, siis mida sa ometi veel pead tegema, et politsei saaks selle kohta kindlalt kriminaalmenetluse algatada?

Lahendus võiks olla see, et kui politsei loobub menetluse ­algatamisest, saaks kaevata ka inimene, kes ei ole kõnealuses ­asjas loomaomanik. Praegu see õigus puudub. Põhilised probleemid ongi sellega seotud.

Üks ettepanekutest oli, et loomal võiks olla sellisel juhul oma esindaja kohtus. Nagu näiteks laps saab advokaadi, kui vaidlus teda puudutab.

Seni ei ole looma õigused kaitstud. Välja arvatud juhul, kui omanik ise esitab kaebuse.

Probleemid tekivad siis, kui omanik ongi tegelikult süüdi. Mitte et keegi võtab sult koera ja tapab ta ära, vaid sa ise teed seda.

Näiteks kasside uputamises ei näe päris paljud midagi taunitavat.

Suurem probleem on see, et inimesed võtavadki näiteks kassi või koera selleks, et ta tappa. Teevad seda korduvalt. Lähevad varjupaika, võtavad endale looma, tapavad ta ära, võtavad järgmise. Ma ei oska öelda, mis nad mõtlevad, miks nad seda küll teevad. Aga see on tüüpiline juhtum. Ja selle eest karistada on praegu päris raske.