:format(webp)/nginx/o/2020/04/17/13059805t1h5cab.jpg)
/nginx/o/2016/02/19/5064451t1hf430.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14115726t1h6c0e.jpg)
/nginx/o/2023/03/24/15218020t1he90b.jpg)
Väljakutse: sõida ratastooliga Pärnu kolledži raamatukogust teisele korrusele auditooriumisse nr 208. Olles elus esimest korda ratastoolis, on ainuüksi manööverdamine kohe esimene takistus. Teooriast oli aju aru saanud, kuidas peab rattaid lükkama ja tõmbama, et keerata seda õigesse suunda, aga käed kippusid mõtlema ise. Ja valesti.
Üritan tagurdada ja keerata selg ees paremale, jõudmaks ratastooli lifti nupu juurde, aga liigun hoopis edasi. Murran pead, pusin ja katsetan, enne kui lõpuks õigesse kohta manööverdan ja ulatan vajutama nupule, mis lifti minu juurde sõidutab.
Raamatukogu on meetri jagu madalamal kui kolledži ülejäänud esimene korrus. Nii on kohe raamatukogu sissepääsu juures neljaastmeline järsk trepp, lift ratastoolidele selle küljes.
Lift tuleb surisedes alla ja pakib end lahti, nii et saan selle peale sõita. Või vähemalt üritada seda teha, sest esimene katse läheb luhta. Vähemasti minu kui kogenematu ratastoolikasutaja hinnangul on ramp ratastooli väikestele esiratastele natuke järsk. Suured rattad, mida ma jõuga lükkan, käivad aga raamatukogu libedal põrandal ringi nagu rehve põletaval bemmil.
