Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/05/128307t1hf8ec.jpg)
Urmas Krüger (sündinud 1963) on lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna, 1988. aastast on ta töötanud uurijana prokuratuuris, keskuurimisbüroos, keskkriminaalpolitseis, olnud Lääne politseiprefektuuri kriminaalosakonna ülemkomissar.
Praegu on ta lektor sisekaitseakadeemia politseikolledþis, õpetades juba viiendat aastat noori politseinikke Paikusel ja olles ühtlasi mitme õigusasutuse ametnike õigusalane koolitaja.
President Toomas Hendrik Ilves autasustas Urmas Krügerit Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Urmas Krüger,
mis tunne on pälvida riiklik tunnustus presidendilt eneselt?
Tunne on kahetine. Ühest küljest paitab see muidugi eneseuhkust. Teisalt paneb see aga kohe mõtlema enda tegelikule tähendusele, kvaliteedile.
Paneb taaskord süüvima endaga seonduvasse möödanikku. On olnud vigu ja puudulikke tegemisi. Kui inimene on puu, siis tema võra pole täiuslik, osa oksi ja oksakesi pole just kõige kaunimad ja viljakamad. Kõnealusel juhul on vaatevälja jäänud see arvatav parem osa võrast.
Tunnustus tuli ju ennekõike õpetajategevuse eest. Kuidas te politseikooli sattusite ja kas see ongi teie õige koht? Või kas üldse olete jõudnud äratundmisele, et see on õige koht?
Jah, mulle on öeldud, et see olevat minu õige koht, et see olevat minu kutsumus – olla õpetaja. Ma ise arvan, et minu kutsumus oli olla uurija.
Paraku ei jätnud pidevad muudatused süsteemis mulle võimalust käia uurija teed lõpuni nii, nagu ma seda ülikoolis ja esimesed neli tööaastat ette kujutasin.
Nüüdseks olen ma arvamusel, et minu õige koht oleks teatav eraklus kenas vaikses maakohas, kus ma majapidamisega kõrvuti saaksin tasapisi tegelda kirjutamisega, nii erialase kui muu loominguga. Politseikooli kutsusid mind seal ees olnud kolleegid.
Minu teada olete juba koostanud erialast õppekirjandust. Milliseid teemasid käsitlete?
Kirjutatud õppevahendid on olnud seotud kuritegude uurimise ja ametieetika küsimustega. Praegugi on käsil näiteks ülekuulamise taktikat ja psühholoogiat vaagiv kirjutis. Kirjutada oleks tegelikult paljustki, sest eestikeelses erialakirjanduses on kriminaaluurimise alaseid tarkusi-oskusi kajastavate trükiste arv pea olematu.
Räägime teie õpilastestki. Kas te usute nendesse noortesse, kes teie koolist välja lähevad ja kellest sõltub meie riigi tulevane õiguskord?
Ma usun neisse täpselt niisama palju nagu kõigisse inimestesse tervikuna. Mõnesse rohkem, mõnesse vähem.
Peale kooli, õpetajate ja koolis õpitava mõjutavad noori politseinikke paljud muudki asjaolud, elu ise. Noored tulevad juba kooli elust mõjutatuna. Õiguskaitsja amet ideaalis eeldab enamat, kui meie koolis noortele anda suudame-jõuame.
Kellel see „enamat” endal juba ligi on, neisse ma usun, teiste puhul loodan, et nad selle omandavad, ja kolmandate puhul tahan uskuda, et nad „jama ei tee”.
