Pärnumaal timmiti vanemohvitseride häälepaelu

Foto: Ants Liigus

Kui kaua võtab aega, et ühest mehest vormida sidemees? Ilmselt rohkem kui viis päeva. Küll piisab viiest päevast, et reservi arvatud sideväelastele ajateenistuses omandatu jälle kätte harjutada.

“Nendel meestel on vundament all, ega nad ole tühi koht, neil on eelnev teadmine ja neid on tunduvalt lihtsam õpetada kui nullist kedagi,” märkis Lääne kaitseringkonna teabeohvitser kapten Priit Rööp.

Ja see on vaeva väärt. Sest nagu kinnitas Lääne kaitseringkonna ülem major Margus Rebane, on sideväelastel täita vägagi oluline roll. “Minusugustel võib olla ükskõik kui palju tärne peal, võin geniaalseid sõjaideid välja mõelda, aga kui sidemehed ei taga tehnilist võimalust neid edasi anda, ei ole minusugusest midagi kasu,” sõnas Rebane.

Paljudele esmaspäeva hommikul Pärnu pataljoni endisesse linnakusse saabunud poolesajast reservsideväelasest oli see esimene kordusõppus pärast ajateenistust, millest nii mõnelgi juba aastaid möödas.

Näiteks Silver Jõekalda läbis ajateenistuse kuus aastat tagasi. Ehkki kaitseliitlasena tõmbab ta ikka aeg-ajalt laigulised selga, olid need temagi jaoks esimesed reservõppused.

“Hea vaheldus kontoritööle,” kiitis Jõekalda Potsepa karjääri lähedal metsaservas varakevadiselt rõsket õhku trotsides antennijuppe kokku lappides. Iseäranis vaheldusrikas oli neljapäevane päev, mil sõideti loodusesse sõnas ja pildis omandatud teadmisi lihast ja luust läbi laskma ja kinnistama.

“Muidu olime pigem klassiruumis, näidati jooniseid, näppisime aparaate, aga nüüd saame seda reaalselt kasutada,” rääkis Jõekalda, kes tsiviileluski mobiilside valdkonnas leiba teenib.

Ja ehkki sideväelase põhiinstrumendid on kaablirullid, antennid, akud ja generaatorid, peavad nemadki olema võimelised oma kuuti kaitsma, nagu märkis Rööp. “Sa ei ole sõdur, kui sa püssi lasta ei oska,” pani ta asjad paika.

Sestap andsid reservväelased peale sidetreeningu Potsepa karjääris märklaudade pihta tuld ning tuletasid meelde taktikalise liikumise nüansid.

Et sideväelane on sideväelane, sõltumata sellest, kas ta kodu on Tallinnas või Pärnus, ja on hea, kui mehed üksteist tundma õpivad, ühendasid seekordsed õppused nii Põhja kui Lääne kaitseringkonna reservväelasi.

“Meil ei ole mõtet üksuste ettevalmistamist kahe ringkonna peale hajutada, sest õpetatavad asjad on ühed ja samad,” sõnas Põhja kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Rene Brus, lisades, et eks see ole väljakutse Lääne kaitseringkonnale, mille õlul lasus õppuste läbiviimise raskus.

“Loomulikult,” nõustus Rööp. “Meil on pataljoni ajast päris häid sidemehi ja nende potentsiaal tuleb ära kasutada,” ei lase reservväelaste koolitamine tema sõnade järgi tegevteenistuses olevate meeste oskustel rooste minna.

Vähemalt niisama tähtis on, et reservi arvatud meeste peale saaks kindel olla. “Mina kaitseringkonna ülemana ja kolleeg major Rebane saame kindlustunde, et meil on staabi tööks ja selle tagamiseks vajalik allüksus õpetatud,” võttis Brus eile lõppenud õppused kokku.