Kui Pärnus Vee tänavale tõstetud bussipeatusesse ilmus kolm pikka stalinistlikku diivanpinki, torkas linnakodanikele silma istumiskohtade vähesus kõrvalasuvas Keskpargis ja nii mõnigi oletas, et pingid toodi sealt.
Pink - nii istumiskoht kui miljöökujundaja
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
12. august 2012, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korraga hakkas lehetoimetusse tulema arvamusi istumispaikade nappuse kohta mujalgi Pärnu parkides ja alleedel.
Pärnu linnavalitsuse avalike suhete juht Maria Murakas-Ollo kinnitas, et Keskpargist pole pinke vähemaks võetud ega neid bussipeatusse ümber tõstetud.
“Vee tänavale toodi kaks pinki Postimaja peatusest, mis ei ole enam töös, ja üks pink toodi ümber nurga asuvast Pika tänava endisest bussipeatusest,” teatas Murakas-Ollo. “Peatustest ümber tõstetud pingid ei löö segamini üldist pinkide hulka linnas. Leiame, et pinkide arv linnas on piisav. Suvisel ajal võib nooremaid inimesi ka murul istumas näha, mis tähendab, et selle võrra on vanematel inimestel istumiseks rohkem ruumi.”
Linnaaedniku arvates on pinke vähe
Linnavalitsuse majandusosakonna andmetel on Pärnus üle 500 pingi parkides, bussipeatustes, alleedel ja haljasaladel, neist ligi 60 stalinistlikud diivanpingid, nagu need on Keskpargis ja nüüd Vee tänava bussipeatuses.
“Keskpargis oli neli pinki, üks neist varastati umbes viis aastat tagasi,” sõnas Murakas-Ollo. “Nüüd on seal pinke järel kolm.”
Peale Keskpargi Vaasa pargiosas olevate modernsete pinkide on Keskpargis tõesti ainult kolm lühemat malmotstega diivanpinki, mis Keskpargi stalinistlikku arhitektuurilisse lahendusse imehästi sobivad, harmoneerudes seal alles jäänud algupäraste laternapostidega. Kuid neid on pargi suurust arvestades inetult vähe.
Pärnu linnaaednik Piret Unni arvates ei tee vanus pinke ega muud pargiinventari väheväärtuslikuks.
“See, et pingid on vanad, ei tähenda nende väärtuse langemist,” sõnas linnaaednik.”Iga vana pink on oma ajastule truu ja väga hea jutustaja sellest ajast, mil see valmistati. On näha, et nõukaajalgi mõeldi pinkide varga- ja lõhkumiskindluse peale.”
Linnaaednik lisas, et kindlasti leiab ta igale pingile sobiva koha, sest meil on tema arvates piisavalt parke, kuhu neid paigutada.
“Pigem on ikka teine mure, et istumiskohti on liiga vähe. Hoiame vanu pinke kasutuses nii kaua, kui võimalik,” ütles Unn.
Tegelikkuses on vanad stalinistlikud pingid, mis sobiksid Keskparki, mitmel puhul mööda linna meelavaldselt laiali paigutatud.
Kui linnavalitsuse andmetel on selliseid pinke 60 ringis, siis kesklinnas ringi liikudes nägin peale Keskpargi ja Vee tänava bussipeatuse diivanpinkide neid veel Koidula pargi alleel, kaht pinki trehvasin Rüütli tänaval, kus need blokeerivad Munga ja Pühavaimu tänava ristmikku. Kompleksselt on diivanpinkidega kaetud Vana pargi Karja tänava poolne osa, kaks stalinistlikku pinki on miskipärast asetatud Vabaduse väljakule teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnute mälestuskivi ette. Kokku sain diivanpinke kesklinnas ehk kolmekümne ringis.
Osa diivanpinkidest on toodud Riia maanteele. Üks neist on Papiniidu bussipeatuses ja sealt edasi piki Riia maanteed kohtab neid veel Alevi kalmistu ees kuni Suurejõe Selverini välja.
“Pinkide täpset asukohta on raske anda, sest linnas on toimunud päris palju renoveerimis- ja ehitustöid,” valgustas Pärnu linna avalike suhete juht Murakas-Ollo. “Nii on näiteks Jakobsoni pargist ja endisest Rannapargist pärit pingid viidud rekonstrueeritud Riia maantee äärde, samuti Nooruse maja ette. Osa on asendatud. Väga palju ju lõhutakse ja varastatakse.”
Kesklinna pargid asuvad kaitsealal
Stalinistlike diivanpinkide kohatine näiliselt läbimõtlemata laiali tassimine kesklinnast, kus peaks nende koht olema, andis põhjust küsida Pärnu linnavalitsuse muinsuskaitse peaspetsialistilt Liina Hansenilt, kas pargiinventari paigutamisel on kesklinnas haljasalade kaupa mingi stiililine standard, mille järgi pinke valitakse ja parkides istumiskohti komplekteeritakse.
Kas eri stiilis istmetüübid võivad parkides ja alleedel olla läbisegi, nagu näiteks Vabaduse väljakul, või tuleks pargi ja alleede inventari paigutada territoriaalse loogika järgi: ühel alal ühesuguses sobivas stiilis istepingid, näiteks Keskpargis stalinistlikud ja Vaasa pargi väikesel alal teistsugused istumiskohad. Hea näide on Koidula park oma stiilsete pinkidega.
“Üheks muinsuskaitseliseks printsiibiks pargimaastiku hoiul tuleb pidada algupärase haljastuse laadi ja koosseisu, plaanistruktuuri ning inventari kompleksset säilitamist,” sõnas Pärnu linna muinsuskaitse peaspetsialist. “Terviklikult kujundatud pargialadelt ajalooliselt väärtusliku inventari likvideerimine ei ole lubatud. Muinsuskaitsealal pargimaastiku kujundamine toimub üldjuhul vastava kujundusprojekti alusel.”
Ometi on mitmel pool meie ajaloolistest parkidest ja alleedelt kesklinnas ajastuomased pingid laiali tassitud.
“Pargiinventari muinsuskaitseline väärtus sõltub väga mitmest asjaolust,” kommenteeris Hansen. “Pargis oleva istekoha näitel võib olla tegu arhitektuurselt kõrgetasemelise disaintaiese, oma ajastu väärtusliku tüüplahenduse, lihtsalt unikaalse eksemplari või hoopis üldtuntud isikule pühendatud kunstiobjektiga, nagu pink Raimond Valgrele Rannapargis. Seega ei ole muinsuskaitselise väärtuse omistamisel määrav üksnes eseme vanus.”
Hansen lisas, et nõukogudeaegsete objektide hindamisel kipub negatiivne emotsioon tihti varjutama selle kunstilist või muinsuskaitselist väärtust.
“Igal ajastul on loodud esemeid, mis on väärt säilitamist ja eksponeerimist tänapäevalgi, nagu näiteks needsamad stalinistlikud pargipingid, kuid nende väärtus tuleb esile konkreetse asukoha kontekstis,” sõnas Hansen. “Heaks näiteks on Pärnu Keskväljaku elamukvartali südamikus säilinud pargiala, mis koos ümbritseva hoonestusega moodustab terviklikult kujundatud ajastutruu linnakeskkonna. Istepink kui maastikuelement omab seega olulist rolli mitte ainult kasutusotstarbe poolest, vaid ka miljöökujundajana.”
Tegelikkuses on mitu parki rekonstrueerimise käigus saanud uue ilme, ehkki pargi peaelement, nagu August Jakobsoni skulptuur temanimelises pargis, on seal ajastutruuna alles ja tundub võõrkehana.
“Minu isiklik arvamus on, et ajaloolise linnakeskkonnaga sidususe puudumine ja liigne keskendumine üksikutele modernsetele disainilahendustele, mitte funktsionaalsusele, on peamine probleem, miks mõni muinsuskaitsealale kavandatud pargikujundus on viimasel ajal ebaõnnestunud,” lausus Hansen.