Eile varahommikul kell 00.47 teatati häirekeskusele, et Pärnu linnas Jannseni tänaval tuleb kahekorruselise puumaja esimese korruse korterist suitsu. Korteris, kus kolm mitte just kõige korralikumate eluviisidega meest peatäit välja magasid, oli süttinud diivan.
“Ma ei tea, kurat, mis siin üldse toimus!” ajas eile hommikul pärast arstlikku kontrolli koju lubatud korteriperemees, sagris juustega ja habetunud 59aastane Enno end purustatud akende, tahmunud seinte ja segi paisatud mööbliga täidetud korteri räpaselt kušetilt istukile. “Ärkasin öösel ja sõna otseses mõttes tuli juba põles, lõin vennad üles, et tõmmake minema, maja põleb.” Ent enne veel, kui vennaskond pageda jõudis, olid kohal tuletõrje ja kiirabi, kes mehed vingumürgituse kahtluse tõttu haiglasse toimetas.
Tegelikult on Ennol suitsuandurgi olemas – kapi peal. “Võtsin ta maha: teinekord on niimoodi, et kui kolm inimest suitsu teevad, siis hakkab kohe tööle ju,” põhjendas ta.
Taarakorilaste punker
Nii peavadki Enno ja tema kaks kompanjoni selle eest, et nad eluga pääsesid, tänama naaberkorteri perenaist, kes sel hilisel tunnil koridori peal asuvasse tualetti läks. “Nii kui ukse lahti tegi, oli kõik suitsu täis juba,” selgitas naabrimees. “Leegid olid juba kõrged, poleks näinud, oleks see maja läinud nagu küünal,” ohkas üks majaelanikest, olles samavõrd ärritunud kui meeleheitel.
Meeleheitel seetõttu, et Enno on juba aastaid samas, viie korteriga majas elavaid vikse ja viisakaid inimesi oma asotsiaalsete elukommetega traumeerinud. Nagu tema sõbrad ja joomakaaslasedki, kes korraliku korteri on muutnud hullemaks punkriks, kui neid kunagi võis prügimäe nõlvadel näha.
“Kõik, kes Säästumarketi juures kõige koledamad on, veab ta siia,” teadis üks majaelanikest rääkida. Teinekord olla kuus–seitse joodikut korteripõrandale laotud madratsitel maganud. “Need ju suitsetavad kõik, ime, et siin juba varem pole põlema läinud,” kõneles majarahvas, kes elavat pidevas hirmus, otsekui iga hetk lõhkeda ähvardava pommi otsas.
Ent nagu Enno selgitas, siis ega tema sõpru kutsu, nad “kuradid tulevad ise ju”: täna üks, homme teine, ülehomme kolmas. “Võtavad pudeli või õlle kaasa ja umbes nii see asi siin käib,” selgitas Enno.
Ja ega see olegi tähtis, kas korteriperemees on kodus. “Ma käin öösel linnas ringi, korjan taarat, tulen koju, vaatan, juba kaks–kolm meest magavad,” pajatas Enno, kes oma sõprade kombel ronib korterisse läbi akna, sest maja välisukse võtit tal pole. Samal ajal ei raatsi Enno sõpru ära ajada. “No tuleb inimene õhtul õllega, et “anna öömaja, joome väikse õllekese ära ja magama”.”
Paraku ei piirdu seltskonna tegevus magamisega. Nende elustiil annab ennast tunda kogu hoones ja selle ümbruses. Et mehed on kamba peale tualettruumi juba ammu nii täis lasknud, et see ajab üle, tühjendavad nad soolikaid hoovi peale. Nii sinnasamasse korteri akende alla, kuuride taha kui mujale. “Tüdruk läks pesu välja viima ja oli auto peale lastud,” ütles üks majaelanikest, soovitades õuel hoolega jalge ette vaadata.
Majaelanikud kahtlustavad, et sõpruskonna kogu sissetulek kulub alkoholile ja nad varastavad naabrite tagant puid, sellepärast on naabrid politseigi kutsunud. Ent politseinikud pole suutnud seltkonda taltsutada või õigemini selleks alust leidnud. “Me oleme käinud linnavalitsuses, me oleme käinud kohtus, aga ta (Enno, toim) on korteriomanik ja me ei saa midagi tehtud,” kurtis trepikojas, kus fekaalide lehk kärsahaisust tugevalt üle käis, lappi lükanud naine.
Nii enam ei saa
Sellega, et asjalood on üle käte läinud, on Ennogi päri. “Selle kursiga ei lähe see asi mitte kuidagi enam,” täheldas ta korterit koristama asudes ja virutas aknalauale püksid, mille küljes vängelt haisvad, värsked inimroojasülemid viitasid kõnekalt sellele, et ehmatus, mis põlevas korteris ärganud mehi tabas, ei olnud väike.
“Joomine tuleb järele jätta ja sõpru mitte kutsuda,” teatas Enno, keda öised sündmused on oma elukorralduse üle mõtlema sundinud. “Peab vaatama uue elukoha vist, aknad ära vahetama ja rahaks tegema,” käis ta mustusest kobrutavate sõrmedega kukalt kratsides välja idee, mille üle maja ülejäänud elanikud rõõmu võivad tunda.