Eilse seisuga oli tööinspektsiooni Lääne inspektsioon andnud tänavu nõusoleku rakendada Pärnumaal osalist tööaega 1733 inimese puhul ja koondada 176 töötajat.
Tuhanded sunnitakse puhkusele
31. märts 2009, 09:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milline on osaliselt või täielikult töö kaotanud inimeste reaalne arv, ei tea täpselt keegi, sest tööinspektsioonist loa saamine ei kohusta koondamiseks. Teisalt ei pea igaks koondamiseks või tööaja kärpeks inspektsioonist luba küsima.
Arusaadavalt ei soosi selline seis sõbralikke töösuhteid ja nii upuvadki tööinspektsiooni juristid üha sügavamale töösse. Seepärast oleks mõistlik enne Pärnus Esplanaadi 10 asuvasse tööinspektsiooni oma töövaidlustele lahendust otsima minekut registreeruda numbril 447 1521. Enamasti pääseb vastuvõtule nädala pärast.
Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni juhataja Üllar Kallase sõnutsi on kolmveerand või enamgi nende majja jõudvatest vaidlustest tingitud sellest, et töötajad ei loe dokumenti, millele nad töösuhet alustades või lõpetades alla kirjutavad.
Ikka ja jälle jõuavad juristidele lahendada juhtumid, mille puhul inimene on kirjutanud alla omal soovil lahkumisavaldusele, ehkki ta tegelikult ei tahtnud seda. Tööandja olevat seletanud: “Kiire-kiire, kirjuta ruttu alla!” Töötaja kirjutaski.
Lahkumisavaldus on aga juriidiline dokument ja kui inimene on sinna oma allkirja andnud, pole alust seda vaidlustada. “Oleme lõpmatuseni rääkinud, et kui ei saa täpselt aru, millele allkiri antakse, tuleb aeg maha võtta, dokument kaasa võtta ja kas või pereliikmetega aru pidada,” rõhutas Kallas. “Mitte kellelgi pole kohustust kibekiiresti koridori seina peal avaldusele allkiri anda.”
Surve lahkumiseks
Tööinspektsiooni infotelefonil helistajate kõnedest koorub üha sagedamini välja uus trend, kus koondamisteate saanud inimesi survestatakse ise lahkumisavaldust kirjutama, märkis inspektsiooni teabespetsialist Viivika Vilja. “Töökollektiivis luuakse selline õhkkond, et inimene kirjutab lõpuks ise lahkumisavalduse,” tõdes ta. Loomulikult jääb töötaja omal soovil lahkudes ilma kopsakast koondamistasust.
“Inimesed peavad teadma, et kui nad kord on lahkumisavalduse kirjutanud, seda teise poole nõusolekuta tagasi võtta ei saa,” hoiatas Kallas. “Mitte nii, et täna emotsioonide harjal kirjutan lahkumisavalduse, õhtul nutan patja ja homme lähen võtan avalduse tagasi.”
Täpselt samuti ei saa koondamisest teatanud tööandja ühepoolselt seda teatist tagasi võtta. “Ei ole nii, et kui töötaja on endale juba uue töö leidnud, võib tööandja öelda, et mine parem ise ära, sul ju uus töökoht ootamas,” selgitas Kallas.
Võidelge palk välja
Praeguses majandusolukorras püüavad töötud haarata igasugusest õlekõrrest ja lähevad töölepinguta tööle. Jah, on rumalus lepinguta pelgalt suuliste lubaduste peale tööle minna, kuid hiljem pika ninaga jäädes ei tasu käega lüües pisaraid neelata.
Seaduse silmis on töölelubamine võrdne töölepingu sõlmimisega ja pisut vaeva nähes võib töövaidluskomisjonis oma töötamise ära tõendada.
Töövaidluskomisjon on korduvalt välja mõistnud palkasid inimestele, kes lepingu ja ametliku palgata töötasid. “Tööandja on töövaidluskomisjonis küll väitnud, et ei teagi neid mehi, kes nüüd temalt palka nõuavad, kuid töötajad on suutnud oma töötamise ära tõendada ja komisjon on palga välja mõistnud,” kirjeldas Kallas.
Töötamist on tõendatud näiteks nii, et kui on ettevõtte nimel kaupa vastu võetud, on komisjon teistest ettevõtetest küsinud saatelehtede koopiaid, kus konkreetse töötaja allkiri. Samuti võib tunnistajaks kutsuda kliendi, kellele on tööd tehtud.
Kindlasti tasub õigluse jaluleseadmiseks vaeva näha. Rahalistest nõuetest on kuni 90 protsenti saanud töövaidluskomisjonis positiivse lahendi.
Tegelikult on töölepingu sõlmimata jätmine mõlemale poolele äärmiselt halb.
“On mitte just kõige ausama taustaga tööandjaid, kes olukorda ära kasutavad,” rääkis Kallas. “Korduv probleem, mida töövaidluskomisjon lahendama on pidanud, on töölepingusse kirjutatud miinimumpalk, aga suuliselt lubatud kõrgem töötasu. Kui lepingus on kirjas miinimumpalk ja tööandja on selle taganud, on juriidiliselt kõik korrektne.”