Varjupaik pakub turvalist vahepeatust

Pärnu laste ja perede varjupaika sattumise põhjuseks on juhataja Kristi Ollino sõnade järgi enamasti lähisuhtevägivald, elukoha kaotus ja laste hooletusse jätmine.

Alguses olid kliendid ainult lapsed, praegu ka lapsed koos vanematega. Alates maist on kõik maja üheksa kohta olnud pidevalt hõivatud.

Mõnikord toimetab politsei varjupaika hulkuvaid lapsi-teismelisi, mõnikord tulevad lapsed ise, kui vanemad peavad kodus pidu, on ukse lukku keeranud ega lase last ööseks tuppa.

Vahel on varjupaika jõudnud lapsed väga halvas seisus: nad pole saanud vajalikku arstiabi, nad on täis putukaid, vajavad põhjalikku pesemist, uusi rõivaid. On neid, kes puhtad, aga tulnud vaid nende rõivastega, mis parajasti seljas.

Varjupaigas veedetud aeg võib ulatuda ühest ööst kuudesse. Nii lapsi kui vanemaid nõustavad-jõustavad psühholoog ja sotsiaalpedagoogid. Lastele püütakse tagada tavapärane elurütm ja kooliskäimine, päevakeskuses antakse õpiabi ja tegutsevad huviringid.

Koostöös lastekaitsetöötajatega selgub, kas lapsed saab peresse tagasi viia või on parim lahendus hooldusperre saatmine.

“Vanemad on lapsele võtmeisikud ja neist algab kõik,” kinnitas Ollino oma kogemustest. “Vahel ei saa vanemad aru, et teevad lapsele haiget. Vahel pole nad ise teistsugust elu näinudki, neil pole teadmisi ega oskusi, kuidas laste eest hoolitseda.”

Ollino on näinud lapsevanemaid, kes varjupaigast päevadeks joomatuurile kaovad, vägivaldseid vanemaid, keda laste juurde ei lubatagi, emasid-isasid, kes varjupaika viidud laste ees nutavad ja lubavad, et midagi sellist enam iial ei juhtu. Kahjuks tuleb paljudel oma sõnu süüa.

Rõõmupäevad on varjupaigas siis, kui olukord paraneb ja lastel on võimalik oma koju või uude, turvalisse keskkonda naasta.

“Inimeste tähelepanelikkus on väga oluline: kui näete hulkuvaid või hooletusse jäetud lapsi, võtke ühendust kas politsei, lastekaitsjate või meie varjupaigaga,” pani Ollino kaasinimestele südamele.