Hiljuti siseministriks kinnitatud Marko Pomerants elab uude ametisse sisse ega tee endale illusioone, et siseministeeriumi järgmise aasta väljavaated on nukrad. Vähemalt praegu.
Siseministeerium räägib uuest aastast oktoobris
15. juuli 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis tõi teid Pärnusse?
Minu Pärnusse sattumine oli seotud juba ministrieelse ajaga. Tööle on asunud Pärnu kolledži direktor Henn Vallimäe, kes juhtumisi on tegev võrkpalli juhtimisel. Meil oli plaan vaadata Eesti võrkpalli asju. Pärnugi ju suur võrkpallilinn.
Hästi lihtne olnuks sellega leppidagi, kuid otsustasin kätte võtta oma haldusala. Olen jõudnud käia kodakondsus- ja migratsiooniametis, kõrvalmajas kohtusin kogu Lääne regiooni politseijuhtidega ning päeva lõpuks jäi päästekeskus. Siin sain ülevaate sellest, mida tähendab päästjate igapäevane töö selles regioonis, ja võib-olla tõstatati siin kõige rohkem probleeme.
Teie haldusalas vähendati politseinike-päästjate palka kaheksa protsenti. Küllap on tegemist päris valusa otsusega?
Kõikidel palgaastmetel tipust alla välja vähendati astmepalku kaheksa protsenti ja see kehtib aasta lõpuni. Mulle tundub nii mõistlik, parem veidi vähem palka kui vähem inimesi. Mis puudutab töökorraldust, siis oli juttu, kas vastutasuks ei võiks saada 24tunnilisi vahetusi, kuid jõudsime kokkuleppele, et sellest me 2009. aastal ei räägi.
Oleme valmis oktoobris alustama juttu, kuidas Eesti inimesi 2010. aastal päästa, siis tuleb kõneks raha üldiselt, töökorraldus.
Suur probleem on, et kollektiivlepingut puudutav seadus lähtub sellest, et riigis läheb iga järgneva aastaga olukord paremaks. Kirjas on, et kui uut kollektiivlepingut pole, kehtib vana. Osapooled on sellega siiani nõustunud. Nüüd oleme olukorras, kus varem kokkulepitud numbreid tuleb vähendada, sest raha pole. See on uus ja keeruline olukord.
Mis võiks olla 2010. aasta perspektiiv riiklikus plaanis? Üldiselt üksikule?
Kõigepealt peakski valitsuses selgeks saama, milliseks kujuneb eelarve maht ehk kui palju tuleks senisega võrreldes veel raha säästa. Tore, kui see number oleks üks ja ühine, mitte igal institutsioonil erinev.
Kui number on selge, tuleb otsustada, kuidas auk kaetakse. Kui palju kärbitakse ja missugusel põhimõttel ning kui palju kaetakse mingite lisatulude arvelt. Kui see on selge, tuleb hakata tegema poliitikat.
See, mida rahandusministeerium praegu siseministeeriumile välja pakub, on kaunis masendav. See tähendaks töökorralduse põhjalikku muutmist.
Väiksemates kohtades ootaks komandosid ees sulgemine. Läänemaast rääkides on piirkond pirakas ja vahemaid ei saa ajada absurdseks.
Mida teeb praegu poliitik kõigepealt, kui saab siseministriks? Kas tutvub oma toimikuga ja korjab kokku sõprade omad?
See on üks võimalusi, kuid ma pole seda kasutanud. Olen vaadanud, mis on minu kohta Eesti riigis öeldud, ja avastanud, et tegemist on suhteliselt igava inimesega. Rollid tuleb lahus hoida.
Esimesel õhtul, kui oli otsustatud, et mind sellele kohale esitatakse, sain kodus naiselt noomida, et ma lõõpivat, kui ütlesin Marek Strandbergile, et esitagu nimekiri nendest, keda on vaja kinni panna. Päriselus nii ei käi, sõltub ikka inimese huumorisoonest.
Parteiline kuuluvus siin ei maksa. Kui inimene on pätt, läheb ta kinni vastavalt oma rajale. Kui on õige mees, jääb õigeks. Lihtne?