Kuigi hallhüljes on jahiseaduse järgi jahiuluk, tuleks enne nende küttimise alustamist sõnastada küttimise eesmärk ja võtta arvesse peale kalurite soovide teistegi huvigruppide arvamusi, ütles merebioloog Mart Jüssi.
Teadlane: hülgeküttimise vastaste argumente tuleks ka kuulata
10. oktoober 2013, 11:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu keskkonnakomisjon tutvus teisipäeval teadlaste Mart ja Ivar Jüssi koostatud hallhüljeste ja viigerhüljeste kaitsekorralduskavadega, mis tuleb keskkonnaministri poolt kinnitada enne hüljeste küttimise alustamist. Kaitsekorralduskavad liikidele ja elupaikadele on seadustest ja rahvusvahelistest lepetest tulenevalt kohustuslikud alusdokumendid hea keskkonnaseisundi tagamiseks vajalikele otsustele.
"Kui küsida küttida soovijatelt selle eesmärgi kohta, tuleb vastuseks ebamäärane jutt alates kultuuritraditsioonist kuni selleni, et hülgeid on liiga palju," ütles hüljeste kaitsekorralduskavade üks autor, merebioloog Mart Jüssi. Tema sõnutsi tuleb hüljeste küttimise eesmärk selgelt sõnastada, kusjuures kultuuritraditsioon ega hüljeste arvu piiramine ei ole piisavaks põhjenduseks ilma kõiki kaasnevaid mõjusid arvestamata.
Jüssi sõnade kohaselt pole küttimise pooldajad arvestanud teiste huvigruppidega. "Ametlik küttimise jutt räägib ainult kutselistest kaluritest või jahimeestest kui huvirühmast," rääkis Jüssi. "Aga näiteks loodusturismiga tegelevaid inimesi on Eestis juba rohkem kui kutselisi kalureid. Kajakimatkade või sukeldumise korraldajate klientide jaoks on hülgeelamus väga oluline osa ja nendega küttida tahtjad ei arvesta."
"Viigerhülgega on kõik selge, see on Läänemere keskosas ohustatud liik ja tema küttimine ei tule Eestis kõne allagi," ütles komisjoni liige, hallhüljeste küttimise alustamist pooldav, pikaajaliste hülgeküttimise traditsioonidega Kihnu saarelt pärit Annely Akkermann.
Hallhüljeste küttimise alustamisele ei näe Akkermann mingit takistust, samuti ei päde tema hinnangul teadlaste argument, et hallhülge populatsioon peaks Eesti vetes enne küttimise alustamist suurenema 4000 isendini. "Läänemeres elab kokku umbes 25 000 hallhüljest, neist Eestis 3000. Rootsis ja Soomes hallhülgeid kütitakse ja ühises katlas pole võimalik erinevat suppi keeta," tõi Akkermann ühe küttimise alustamist pooldava argumendi.
Jüssi Akkermanni argumendiga ei nõustu. "Eestis elab neid tõepoolest umbes 3000 ja see pole saladus. Aga see, et neid Läänemeres kuskil palju on, ei tähenda seda, et Eestil on vaieldamatu õigus neid sellest katlast oma suva järgi võtta," sõnas Jüssi.
Teise küttimist pooldava argumendina rääkis Akkermann kahjust, mida teevad hallhülged rannakaluritele. "Nad on õppinud väga meisterlikult püünistest kalastama. Just vanemad isahülged on muutunud nii osavaks, et nad enam ise kala taga ei ajagi, vaid lõhuvad võrke ja söövad sealt," lausus Akkermann.
Tema jutu järgi on hülged õppinud kasutama isegi hülgekindlaks ehitatud mõrdu. "Passivad nende suudmete juures ja kui kala mõrra suunas ujub, siis on hüljes tal vastas."
Jüssi sõnul on aga riigid kokku leppinud, et pole põhjust hüljeste arvu Läänemeres vähendada. "Kui nende arv ka väheneks, ei leevendaks see rannakalanduse olukorda, mis on ju üks küttimise nõudmiste põhjus," lausus teadlane.
"Meid on süüdistatud selles, et me nagu sooviksime hüljeste kaitsekorralduskavaga tekitada olukorra, mis küttimise välistaks. Keskkonnakomisjonis vihjati samuti, et kavad on selles võtmes," rääkis Jüssi. "Tegelikult on kavas välja toodud seisukoht, et bioloogiliselt on hallhüljeste küttimine võimalik täpselt nii, nagu on kõigi loomade küttimine võimalik, keda on keskkonnas piisavalt. Aga asi peab olema põhjalikult ja tervikuna läbi kaalutud, et mis sellega kaasneb. Ja see tervik ei luba teha kiiret ja lihtsat otsust, et anname nüüd hülge pihta tuld."