Suvepäike ergutas mesilased tööle

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
“Ilm läks ilusaks ja mesilased said täistööhoo sisse,” ütles mesinik Vahur Talimaa Kurgja talumuuseumi mesilas.
“Ilm läks ilusaks ja mesilased said täistööhoo sisse,” ütles mesinik Vahur Talimaa Kurgja talumuuseumi mesilas. Foto: Ants Liigus

Kurgja talumuuseumi aias vaatas mesinik Vahur Talimaa üle tibukollaseks võõbatud tarusid ja rõõmustas kuiva päikselise ilma üle, mis pani mesilased hoolega tööle.

“Vaatasin üle, kuidas olukord on, ja lisasin magasini,” seletas mesinik, kelle nagu tema sumisevad tiivulised töövõtjadki tegi murelikuks pikalt vindunud jahe ja vihmane jaanieelne ning -järgne aeg.

Mee korjamiseks mõeldud magasin lisab ligemale 700 000 mesilasega tarusse tööpinda. Kurgjal on ümberringi mets, on põdrakanepi ja valgeristiku õitsemise aeg ning nektari ja õietolmu kandamitega naastakse tarudesse poolteise-kahe kilomeetri kauguseltki. Ühe kilo mee saamiseks tolmeldab mesilane kümme miljonit õit.

“Panite tähele, kui mesinik taru juurde läheb, paneb ta kõigepealt käed taru peale, lükkab oma biovooluga mesilased seal rahulikuks,” põhjendas kauaaegne mesinik, miks ta suitsikut ei kasutanud.

Võõrale kõrvataha paneku tarkusesõnadena ütles Talimaa, et mingit ohtu ei ole siis, kui mesilaste lennuteel ette ei jääda ja kui parfüümi pole peale pandud. Tema on oma silmaga näinud, kuidas mesindusest rääkimise ajal oma Mesila talus Selja külas tiirutasid mesilased kogu aeg soomlaste 30-liikmelise rühma ühe inimese ümber. Lõpuks selgus, et too oli kasutanud lõhnavett.

“Kui mesinik on sel päeval pead šampooniga pesnud ja läheb taru juurde, laseb ta juuksed suitsikust üle – suitsulõhn rahustab neid,” selgitas Vahur Talimaa ja pajatas abikaasa Ülle vanaisast, kes oli ka mesinik ja kasutas õllevirret. Tegi käed sellega kokku ja mesilased olnud väga leplikud.

Ülle ja Vahur Talimaa on Kurgja talumuuseumi mesinikud, kes jätkavad siinse peremehe Carl Robert Jakobsoni alustatut. Kurgja-Linnutaja peremees avaldas mesindusalaseid artikleid oma ajalehes Sakala, propageeris raamtarusid ja kinnitas, et mesipuu on iga rohtaia uhkus ja rikkus. Jakobson uskus looduse ja inimese kooskõlalisse tegevusse.

Jakobsoni-aegset mesilastaru näitavad mesinikud Kurgjal huvilistele, muul ajal seisab see mesilamajas. Talumuuseumi rohtaias on kasutusel nüüdisajastatud, kuid endiselt huvitava ajaloolise konstruktsiooniga tarud.

Mesinike liidu suvisest teabepäevast osavõtjad peatuvad reedel Kurgjal, kus Talimaad neile Jakobsoni põhimõtetest räägivad. Nädalapäevad hiljem, avatud talude päeval, ütlevad Talimaad huvilistele tere Mesila talus.

Märksõnad

Tagasi üles