/nginx/o/2024/03/20/15956132t1h6f27.png)
Juba üle kümne aasta hõlmab keskkonnaagentuuri eluslooduse seireprogramm igasuvist ööliblikate seiret. Eesti oludes annab ööliblikate seire teavet kuni 750 liigi arvukuse muutuste kohta ning vahel harva üllatavad leiud ka pikaaegse kogemusega putukateadlasi. Just nii läks 2023. aastal, kui teadlased avastasid Pärnumaalt Eestis uue liigi, mille määrang leidis hiljuti kinnitust.
Nimelt lendas eelmise aasta juuli alguses Nigula seirepüünisesse isane luha-pisivaksik (Eupithecia addictata) ja kuu teises pooles leiti samast paigast emasloom. Kuna pisivaksikute liigini määramine on sageli keeruline ja nõuab eksperdi kogemust, tuli määrangu kinnitamist oodata. Liigi tuvastamiseks uuriti nii morfoloogilisi tunnuseid kui järjestati DNAd.
Luha-pisivaksik on lõunapoolse levikuga liik, keda esmakirjeldati 1908. aastal Kaug-Idas. Euroopast avastati see liik 1990. aastatel ja tema levila siin on väga katkendlik: kitsas areaal ulatub Itaalia kirdetipust üle Austria, Slovakkia ja Ungari Ida-Ukrainani. Isoleeritud asurkonnad esinevad ka Balkani poolsaarel (seal elab luha-pisivaksik merepinnast 800–1200 meetri kõrgusel metsavööndis) ja Kesk-Venemaal. Läti ainuke isend leiti 2015. aastal riigi kaguosast, Leedus mõni aasta hiljem, kuid seal esineb liik püsivalt.
Võttes arvesse varem kaardistatud levikut, on Nigula looduskaitseala on seega selgelt põhjapoolseim leiukoht luha-pisivaksiku areaalis.
Luha-pisivaksik on seotud ängelheintega, millest röövikud eranditult toituvad. Selle järgi on valitud ka liigi eestikeelne nimi: luhtadel kasvab ängelheinu kohati palju ja Kesk-Euroopaski seostatakse seda liblikat ennekõike niiskete niitudega jõeorgudes.
Võttes arvesse varem kaardistatud levikut, on Nigula looduskaitseala on seega selgelt põhjapoolseim leiukoht luha-pisivaksiku areaalis.
Keskkonnaagentuuri seirepartneri entomoloog Erki Õunapi sõnutsi on lõunapoolse levikuga liikide lisandumine Eesti faunale põnev, aga harv sündmus. «Pikkade aegridade puhul on huvitav jälgida, kuidas mõni seireprogrammi alguses harva esinenud liik on nüüdseks täiesti tavaline,» lisas Õunap. Võib-olla saame 20 aasta pärast öelda sama luha-pisivaksiku kohta.
Eestis on ööliblikate riiklikku seiret tehtud 2003. aastast ja üle 1,4 miljonist püütud ööliblikast on liigini määramata jäänud vaid 401 isendit. Sellise andmerea puhul saame olla kindlad, et esmaavastatud liik on tõepoolest alles hiljuti oma levilat laiendanud, mitte juba kaua samas paigas elanud ja tuvastamata jäänud.
Ööliblikate seirega kogutud andmed on varemgi näidanud, kuidas kliimamuutused kohalikku faunat ja selle koosseisu mõjutavad. Ööliblikatele pole seejuures oluline ainult keskmise temperatuuri muutus, vaid ka järglaskonna arenemiseks sobiva ajavahemiku pikenemine, mistõttu nähakse järjest enamatel liikidel lisapõlvkonda suve teisel poolel.
/nginx/o/2023/01/25/15099457t1h6be9.png)