Lasteküla paelus Rootsi ja Türgi sotsiaaltöötajaid

Valter Parve (vasakul) eestvõttel osalesid Catharina Hansen ja Tufan Göksel viisakate autojuhtide märkamise aktsioonis “Austa nõrgemat”. Foto: Karin Klaus

Sotsiaaltöötajad Türgist ja Rootsist tutvusid Pärnus kohaliku sotsiaaltöö korraldusega, külalistele avaldas kõige rohkem muljet siinne lasteküla.

Eri riikide sotsiaaltöötajate vahetust on juba 50 aastat korraldanud organisatsioon Council of International Fellowship (CIF). Eesti sotsiaaltöötajaid on viimasel kümnel aastal Euroopas ja mujal maailmas sotsiaaltöö korraldusega tutvumas käinud ligi 50, Pärnust kümmekond.

Catharina Hansen Rootsist töötab kasuperede spetsialistina, Tufan Göksel Türgist sotsiaalabi vajavate täiskasvanute ja eakatega. Vastavalt sellele pandi kokku kava, mida külalistele Pärnus näidati: Hansen käis lastekülas, Shalomis, Tartu ülikooli Pärnu kolledžis ja suhtles kohaliku kasuperede esindajaga, Göksel külastas Tammiste hooldekodu, lasteküla, kodutute varjupaika ja päevakeskust. Ühiselt osaleti ka kolmapäevases viisakate autojuhtide märkamise aktsioonis.

Samuti veetsid mõlemad mais kümme päeva Leedus ja kümme Lätis.

Sotsiaalsüsteem Rootsis

Kohalikke sotsiaalasutusi tutvustasid külalistele TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor Valter Parve ja Pärnu linnavalitsuse kodutute hoolekande spetsialist Raul Kivi.

Stockholmis 20 kasuperes kasvavate laste heaolu kontrollivale Hansenile avaldas kõige rohkem muljet Pärnu lasteküla. “Võrreldes Lätis ja Leedus nähtud lastekodudega, on Pärnu oma kahtlemata parimal tasemel,” leidis Hansen. Tema jutu järgi pole Rootsis lastekodusid ja varjupaiku peaaegu üldse, kuna hättasattunud lapsed paigutatakse kriisi korral ajutisse kasuperre, olukorra lahenedes tagasi oma perre või otsitakse sobiv hoolduspere.

Hansen lisas, et kuigi kasuvanemate töö on Rootsis võrdsustatud “päris” tööga ja selle eest saadakse palka, on sealgi raske leida lahkeid inimesi, kes nõustuksid võõraid lapsi kasvatama.

Rootsi sotsiaalsüsteem on saanud areneda üsna pika perioodi vältel ja seda on loetud Euroopas üheks paremini toimivaks mudeliks. Siiski piisab sotsiaaltöötajate sõnade järgi Rootsiski probleeme.

“Rootslaste sotsiaalsüsteem on riigile üsna kulukas ega ole sellisel kujul jätkusuutlik,” seletas Kivi. “Nüüd püütakse süsteemi muuta ja toetusi vähem kergekäeliselt anda.”

“Võiksime rootslastele õpetada, kuidas toetuste jagamine siduda töötamisega: meil tuleb end pikaajalisteks töötuteks kuulutanutel toetusraha saamiseks teha päevas neli tundi kasulikku tööd ja see on parim viis nappi raha tegelike hättasattunute toetamiseks kasutada,” pidas Parve Eesti kogemust positiivseks. “Nii ei teki suhtumist, et inimesel on õigus ainult midagi saada midagi omalt poolt vastu andmata.”

Türklasi kimbutab vaesus

Gökselit üllatas, et nii Eestis kui ülejäänud Balti riikides on sotsiaaltöötajad põhiliselt naised. “Tegu on igas mõttes raske tööga ja kas või lastekülas võiks kindlasti rohkem mehi töötada, kuna lastele on vaja mehe rollimudelit,” imestas ta meeste vähesuse üle neis ameteis. “Türgis võetakse ülikooli sotsiaaltööd õppima ühepalju naisi ja mehi.”

Türgi suurima sotsiaalprobleemina nimetas Göksel süvenevat vaesust: ametlik tööpuudus on 11 protsenti, tegelikult on töötuid ilmselt umbes 20 protsenti. Palju sõltutakse abirahast ja toetustest, vaestes inimestes on lihtne tekitada õpitud abitust: milleks üldse pingutada, kui abiraha regulaarselt laekub.

Gökseli jutu järgi kolivad Türgis inimesed riigi vaesemast idaosast lääne poole suurlinnadesse, kus leidub rohkem töökohti. Samal ajal kipuvad linnades katkema sidemed iidsete rahvuslike tavadega, vanemad inimesed tunnevad end üksikuna, noort põlvkonda mõjutab üha rohkem lääne kultuur.

“Türgi traditsiooniline elustiil on väga perekeskne ja kui näiteks vana inimene vajab abi, toetab teda probleemide lahendamisel tihti pere,” iseloomustas Göksel türklaste elukorraldust. “Mujal Euroopas jääb eakas inimene kergesti üksi ja vajab rohkem sotsiaalabi, nii on teil Eestiski vanuritel vaja rohkem riigi toetust.” Mees lisas, et kogu Euroopas tekitab muret rahvastiku vananemine, seega läheb tulevikus kõikjal tarvis rohkem sotsiaaltöötajaid.

“Eestis on vanurite riiklik hoolekanne isiku- ja juhtumikeskne, Türgis üldisem,” kommenteeris Kivi kolleegi juttu. “Meil pakutakse hooldekodu kohta neile, kes kõrvalise abita hakkama ei saa, Türgis kõigile, kes 62 aastat vanaks saavad. Paraku ei jätku sellepärast neil hooldekodudes kohti nendele, kes seda tõesti vajavad.”

Reedel sõitsid CIF Eesti programmis osalejad Tallinna, kus nad nädala jooksul tutvuvad pealinna hoolekande korraldusega.