Esmalt tahaksin tänada Sütevaka humanitaargümnaasiumi direktorit ja Eesti väitlusseltsi esindajaid sisuka väitluse eest - peale selgelt eristatavate argumentide võis väitluse jooksul näha oma väidete tõestamist eri uuringutega.
Kohtunik: rollide jaotus tegi väitluse põnevaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimast kasutas küll rohkem Sütevaka humanitaargümnaasiumi direktor, väitlejad kasutasid ümberlüketes pigem loogikat. Kuigi uuringutele viitamine ei olnud väitluses just määrav, teenib Andres Laanemets ettevalmistuse eest kahtlemata plusspunkte.
Väitluse tegi põnevaks asjaolu, et väitlejatele kui värskematele gümnaasiumilõpetajatele jäi kaitsta pool, mis rääkis just õpilasomavalitsuste võimu suurendamise vastu. Sellele vaatamata jätsid osapooled väga asjatundliku mulje: direktor suutis hästi esitada õpilastepoolset vaatepunkti ja väitlejad kaitsta pigem kooli juhtkonna omasid.
Üllas eesmärk - valed vahendid?
Tänase on-line-väitluse avasõnas tõi Sütevaka kooli direktor selgelt välja kaks suurt väärtust, mida õpilasesinduste võimu suurendamine koolides võiks endaga kaasa tuua: aktiivsema kodanikuühiskonna kasvatamise ja õpilaste parema esindatuse koolielu puudutavates küsimustes.
Pisut segaseks jäi küsimus, mida täpselt tähendab õpilasomavalitsuste võim. Kas tegemist on eraldiseisva õpilasomavalitsusorganiga või õpilaste suurema esindatusega hoolekogus? Seda küsimust ei tõstatanud paraku ka eitajad.
Eesti väitlusseltsi esindajad seadsid esmalt küsimuse alla selle, kas õpilaste vähese kaasatuse põhjuseks demokraatlikesse protsessidesse on mõjuvõimu puudumine või jääb asi lihtsalt õpilaste motivatsiooni taha. Laanemets selgitas repliigis hästi, kuidas suurem mõjuvõim võiks suurendada demokraatlikes protsessides osalejate arvu.
Praeguse olukorra põhjustajaks ei ole seega mitte vähene motivatsioon koolielu otsustavates küsimustes kaasa lüüa, vaid olukord ise on vähese motiveerituse tinginud. Siinkohal ei olnud ka kõige parem väitlusseltsi toodud paralleel valimisaktiivsusega, sest arvestades direktori välja toodud seisukohti, tulnuks võrrelda valimisaktiivsust olukordades, kus inimestel on otsustele erinev mõjuvõim. Nõustun väitlejate seisukohaga, et kodanikuühiskond on tõusuteel, aga õpilasesindustes osalemine võiks kindlasti protsessi kiirendada.
Teiseks märkisid väitlejad, kas rohkemate õpilaste kaasamine kooliellu on igal juhul eesmärk, mille poole püüelda. Laanemets suutis ammendavalt argumenteerida, kuidas kasvaks õpilaste arv, kes sooviksid kaasa rääkida koolielu küsimustes, kuid kas see on alati hea? Peale selle, et noored oleksid otsustusprotsessidesse kaasatud, peaksid nad tegema informeeritud ja kaalutletud otsuseid. Väitlejad seadsid kahtluse alla õpilasomavalitsustesse kuuluvate noorte pragmaatilisuse otsuste langetamisel, eriti kui otsustusprotsessi kaasatakse varasemast suurem hulk õpilasi.
Laanemets kinnitas küll oma usku noortesse, kuid ei lükanud seda väidet ümber ühegi argumendiga.
Iseenesest on väitlusseltsi tõstatatud probleem õige: isegi kui võimaldada õpilastel oma seisukohtade väljendamist rohkem kui varem ja seeläbi suurendada nende osalemist demokraatlikes protsessides, jääb ikkagi küsimus sellest, mis kvaliteediga otsuseid noored vastu võtavad.
Ainuüksi otsustusprotsessis osalemise võimaluse andmisest ei piisa, vaja on noori informeerida ja harida, kuidas teha kvaliteetseid otsuseid.
Lõppeesmärk on üllas: rohkem noori demokraatiasse. Rohkem mõjuvõimu tekitab inimestes tunde, et neil on võimalik midagi ära teha, see omakorda suurendab nende motivatsiooni demokraatias osaleda. Ilmselt ei ole ka valitud vahendid valed - kusagilt peab ju alustama ja noorte kaasamine otsustusprotsessidesse oleks nende esimene samm kodanikuaktiivsuse poole.
Kuigi väitlejad tõstatasid olulised küsimused otsuste langetamise kvaliteedist, tuleb siiski silmas pidada seda, et kusagilt peab alustama. Kool on selleks hea koht, sest koolielu puudutavad otsused võetakse vastu diskussioonis teiste organitega, näiteks hoolekoguga, mistõttu ei oleks võimalik ebaratsionaalsete otsuste tegemine. Kui aga tõepoolest juhtub, et vihmapiisk läbi katkise katuse uuele kohviautomaadile tilgub, paraneb ka noorte otsuste tegemise kvaliteet.